Kuidas säilitada toiduainetööstuses konkurentsivõime?

Allikas: Äri-IT 2019 Sügis | BCS Itera AS
Autor: Oliver Olt, Swedbanki toiduainetööstuse sektori juht

Toiduainetööstuses ootavad lähiaastail lahendamist küsimused, mis on seotud nii kasvava tööjõukulu kui ka vajadusega suurendada investeeringuid automatiseerimisse ja digiteerimisse.

Konkurents vaba tööjõu pärast on kujunenud viimastel aastatel Ees­tis üheks suurimaks probleemiks, põhjustades omakorda kiiret palgakasvu. Meie toiduainetööstuses töötas statistika­ameti andmeil 2017. aastal ligi 15 000 ini­mest, mis on 14% kõigist tööga hõivatutest töötlevas tööstuses ja 2,7% nende kogu­hulgast, mis on samas suurusjärgus sektori käibe osakaaluga kogu majandusest. Viimasel kümnel aastal on toiduainetööstuse hõive näinud nii langustrendi, mis saavutas oma põhja 2010. aastal, kui ka kasvutrendi. Kuigi alates 2010. aastast on asjad liikunud kasvutrendi joones, ei ole 2007. aasta hõi­vatute arvu uuesti saavutatud ning paaril viimasel aastal on töötajate hulk sektoris tasapisi siiski vähenenud.

Tööjõukulud

Võrreldes 2007. aastaga oli 2017. aasta käive 53% kõrgem, millest võib järeldada, et sektor suudab nüüd kümme aastat hiljem teha vähema arvu inimestega palju suu­remat käivet ja olla efektiivsem. Samas on oluline jälgida, kuidas on suudetud hakka­ma saada kasvava tööjõukuluga ning kui­das areneb sektori investeerimisvõimekus ehk kuidas jaotub toodetav lisandväärtus tööjõu ja ettevõtte vahel.

Tänu käibe kasvule on toiduainetööstu­ses jäänud tööjõuühiku kulu 2007. aasta­ga sarnasele tasemele, mis tähendab, et tööjõu poolest on toiduainetööstus suut­nud seni konkurentsivõimet säilitada. Kuid tööjõuühiku kulu on olnud viimasel seits­mel aastal siiski väikeses kasvutrendis, mis omakorda vähendab investeeringuteks jäävat vaba raha. 2017. aastal oli brutopalk sektoris töötaja kohta Eesti keskmisest um­bes 7% madalam. Kui arvestada asjaoluga, et konkurents tööjõu pärast tööstusharude vahel järjest suureneb, on lähiajal oodata pigem tööjõukulu kasvu kiirenemist.

Digiteerimine

Viimaste aastate jooksul on palju räägitud vajadusest suurendada digiteerimise ja automatiseerimisega seotud investeerin­guid, et tõsta efektiivsust ning konkurentsi­võimet. Meie ettevõtted on Euroopa komis­joni digiteerimise edetabelis 28 liikmesriigi hulgas alles 19. kohal. Euroopa liidu toidu­aine­ ja joogitööstuse keskmine digiteeri­tuse tase tervikuna on sektorite võrdluses üks madalamaid, ulatudes napilt üle 10%.

Vahemikus 2007–2017 ei ole aasta­ne investeerimis maht sektoris märkimis­väärselt suurenenud, samas on bilansiline põhivara kasvanud võrreldes perioodi al­gusega peaaegu kahekordselt. Toiduaine­tööstusesse tehtavad investeeringud on pikaajalise iseloomuga, olles enamasti seo­tud kas kinnisvara ehitamise, parendamise või masinapargiga, mistõttu kapital sekto­ris on siiski aasta­aastalt suurenenud.

Sektor investeeris 2017. aastal mate­riaalsesse põhivarasse kokku 76,8 mil­jonit eurot, masinatesse ja seadmetesse läks sellest 61,9%. Suurimad investeerijad olid liha­ ja pagaritööstusettevõtted ning valmistoitu tootvad ettevõtted. Ühest kül­jest näitavad Eesti toiduainetööstuse sta­biilsed investeeringud, et sektor teeb neid pidevalt ja hakkama saadakse ka kasvava tööjõukuluga. Samas jääb ikka õhku küsi­mus, kas see on piisav, et tagada pikaajaline jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime. Inves­teeringud immateriaalsetesse varadesse on olnud marginaalsed. Ametlikku statisti­kat mõjutab kindlasti ka see, kuidas ette­võtted oma investeeringuid kajastavad, kuid teatava tunnetuse annab see siiski, et hinnata investeeringute mahtu n­ö käega kohe mittekatsutavatesse varadesse.

Renditööjõud

Kas praegune tööjõuturg sunnib sektorit tegema suuremaid muudatusi või jätka­takse seniste mudelitega, mis paneb otsi­ma tööjõudu teistest riikidest? Arenguseire keskuse 2018. aasta oktoobris avaldatud tööjõuturu uuringus tuuakse mitme tööjõu­turu arengustsenaariumi hulgas välja näi­teks lahendus „rändajate maailmaküla”, mis kirjeldab odavama tööjõu sissetoomist kolmandatest riikidest ning automatisee­rimise edasilükkamist. Teise variandina võib välja tuua mudeli „isearenev Eesti”, kus meie ettevõtete moderniseerimist ning innovaatiliste lahenduste kasutusele­ võtmist hakkab takistama talentide puudus.

Mõlemal juhul tuleb tegeleda tööjõu probleemiga, teadvustades samal ajal, mil­line tee tagab meile pikaajaliselt kõrgema lisandväärtuse ja konkurentsivõime. 2017. aastal loodi Eestis toiduainetööstuses lisandväärtust 22 960 eurot töötaja kohta, mis on võrreldav töötleva tööstuse keskmisega. Euroopa Liidu kohta nii värsket in­fot mul ei ole, kuid 2015. aastal moodustas töötleva tööstuse vastav näitaja 45% eu­roopa liidu keskmisest, mis näitab, et meil on arenguruumi.

Swedbanki tööstusettevõtete uuring

Swedbank on viimased kaheksa aastat läbi viinud tööstusettevõtete küsitlust, kus peamiste teemadena on uuritud käibe ja kasumlikkuse, tööjõuvajaduse ja ­kulude kasvu ning investeeringute ootusi. Toidu­ainetööstus on iga aasta selles uuringus osalenud. Vastanute arv ja vastanud ette­võtted on igal aastal mõnevõrra erinenud, aga üldjoontes annab see siiski tunnetuse, milliseid plaane sektor oma konkurentsi­võime parandamiseks peab.

Uuringutulemustest ilmneb, et palga­kasvu määra on sektor aastaid süstemaati­liselt alahinnanud ehk tegelik palgakasv on olnud märgatavalt suurem ning investee­ringute kasvu on hinnatud suuremaks, kui ametlik statistika näitab. Tööjõu probleem on püsinud aastaid ja on näha, et viimastel aastatel tuntakse eel­kõige puudust kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõust, kes aitaks ettevõtetel kasutusele võtta uusi efektiivsemaid lahendusi, millega kasvatada lisandväärtust töötaja kohta.

Sel aastal läbi viidud uuringu koha­selt planeerib toiduainetööstus järgmise kahe aasta jooksul lisandväärtust kasva­tada 9%. Kui panna siia kõrvale viimaste aastate keskmine palgakasv 8% aastas, siis on oodata jätkuvat investeerimis­ ja konkurentsivõimekuse samm­sammulist vähenemist. Toiduainetööstus planeerib koguinvesteeringutest suunata automati­seerimisse 65% ja digiteerimisse 25%, mis on märkimisväärne osakaal. Peamised ees­märgid, mis uuringu käigus välja toodi, olid tööjõu mahukuse vähendamine, mahtude kasvatamine ja investeeringud andmetööt­lusse, mis on paljude ettevõte jaoks esma­sed sammud suurema digiteerituse ja ette­võttest parema ülevaate saamise poole.

Lihtsaim ettevõtte konkurentsi­võime indikaator

Üks lihtsamaid mõõdikuid, mida ettevõtted saavad oma konkurentsivõime hindamisel arvesse võtta, on tööjõukulu osakaal võr­reldes näiteks käibe või loodava lisand­väärtusega. Kuigi seda ei saa käsitleda kui terviklikku konkurentsivõime mõõdikut, on see oluline. Olukord, kus palgakulu kasv üle­tab tootlikkuse oma, osutab konkurentsi­võime vähenemisele. Tootlikkuse muutumist töötaja kohta ajas on hakanud ka Swedbank viimasel ajal järjest rohkem vaatama, et saada tunne­tust, millised ettevõtted on konkurentidega võrreldes jätkusuutlikumad. Mida suurem on tootlikkus töötaja kohta, seda paremini suudab ettevõte hakkama saada kasvava palgakulu ja investeeringuvajadusega. Loomulikult peab lõpliku hinnangu and­miseks alati tundma ettevõtete spetsiifikat ning investeeringud mahu kasvatamis­se ei pruugi tuua edu. Kindlasti on oluli­ne suurendada nüüdisaegse tehnoloogia abil paindlikkust ja kuluefektiivsust, mini­meerida vigu ja täpsemalt planeerida, et tulla toime muutuva keskkonnaga. Vähem tähtis ei ole ka investeerimine ettevõtte küberturvalisusse. Tihtipeale on sedalaadi investeeringute tasuvusaja prognoosimine keeruline, aga täpne ülevaade ettevõtte kõikidest protsessidest on nii kasumlikkuse kui riskide maandamise seisukohast täna­päeval hädavajalik.

Huvi uute it­lahenduste vastu kasvab

Swedbanki tänavusele uuringule vasta­nud toidutöösturid planeerivad järgmise kahe aasta jooksul investeerida koostöösse IT ettevõtetega keskmiselt 41 000 eurot. See number ei tundu olema küll suur, aga töötlevas tööstuses ollakse sellega puidu­tööstuse järel teisel kohal. EASi ellu kutsu­tud digiauditi meetmest planeerib osa võtta vaid 10%, mida on suurema hüppe saavuta­miseks ilmselt vähe. Sedalaadi auditid an­navad parema arusaama sellest, mida üldse digiteerimise all silmas peetakse, ning ette­võttele konkreetse teadmise oma puudu­jääkidest ja vajalikest sammudest. Milliste investeeringute kasuks kohe otsustakse, sõltub juba ettevõtte vajadustest ja võima­lustest.

Investeeringud automatiseerimis se ja digiteerimisse on olulised konkurentsivõime säilitamisel, aga need võivad olla üsna kulukad, nii et tihtipeale ainult omakapita­list ei piisa. Seega on siin oluline roll pankadel, kelle jaoks on uus väljakutse finantseerida nn käega mittekatsutavaid varasid. Pangad on seda teemat selgelt teadvus­tanud ja valmis koos ettevõtetega arenema ning õppima. Kindlasti tasub easi pakutavatele meet­metele, nagu digitoetus, pilk peale visata ning arutada ettevõtte va­jadusi ja võimalusi nii tehnoloogia pakkujate kui ka pangaga. Peamised eesmärgid olid tööjõu mahukuse vähendamine, mahtude kasvatamine ja investeeringud andmetöötlusse.