Uudisvoog:

Tagasi

Raudsete meeste lahing. Kus üha rohkem teevad ilma naised

Allikas: Äri-IT Kevad 2019

Autor: Taivo Paju, Äri-IT peatoimetaja

Kõige hullemadki eesmärgid saavad täidetud, kui liikuda nende poole samm-sammult. Ainult vahe-eesmärgid peavad olema sellised, et iga kord võiks nende täitmise üle rõõmu tunda. Just seda kinnitab BCS Itera konsultandi Pille Nurmise kogemus.

Raudsete meeste lahing. Kus üha rohkem teevad ilma naised

See oli ränk katsumus, mille tegid läbi enam kui 1400 meest ja naist, kes kogu maailmast mullu augustis Tallinna saabusid. Eesti üks kõige kangemaid triatlonimehi Marko Albert lõpetas just pärast seda võistlust profikarjääri. See otsus ei tulnud üleöö, ent viimasel hetkel käest libisenud esikoht vaevalt tuju tõstis. „Seekord nad /krambid/ tulid ja mõjutasid mind rohkem kui eelnevatel kordadel. Ma ei suutnud nendest lihtsalt läbi trügida,” kommenteeris mees pärast võistlust.

Meie teine eliitvõistleja, 13. kohale tulnud Ivo Suur tunnistas, et vesi oli nii jäine, et ta mõtles tõsiselt võistluse katkestamisele. „Vesi oli ikka jube külm. Oli tõsine kartus, et kaotan teadvuse /…/ tõesti oli jube külm!”

Triatloni harrastajal Raivo E. Tammel hakkas jooksudistantsil nii halb, et ta pöördus raja ääres olnud meditsiinitöötaja poole, öeldes, et tal on tunne, nagu hakkaks ära minestama. Talle kutsuti välja kiirabi, ent mees kosus ja jätkas siiski võistlust.

**

Täispikk triatlon, millest jutt – Ironman Tallinn 2018 – oli tõepoolest raudsete meeste võistlus. Ühe jutiga tuli 3,8 km ujuda, 180 km sõita jalgrattaga ja 42,2 km joosta. 50 riigist Tallinnasse saabunud enam kui 1400 võistlejast lõpetas 1071. Ülejäänud kas katkestasid või ei mahtunud kontrollaja sisse.

Lõpetajate seas oli umbes 150 naist. Nende hulgas ka Pille Nurmis, BSC Itera konsultant.

Kui põhjatuuled ajasid augusti algul 4–5-kraadise vee Tallinna lahte, lootis Pille salamisi, et ujumine jäetakse vastavalt reeglitele külma vee tõttu ära. Ujumine polnud just tema tugevaim külg. Et aga olla valmis igaks elujuhtumiks, pani ta kahel võistlusele eelnenud päeval kalipso selga ja tegi 10–12-kraadises merevees trenni. Et keha harjuks külmaga. Ja ta tegi õigesti, sest võistluspäevaks soojenes vesi 14–15 kraadini, mis tähendas täismahus ujumist Tallinna lahe lainetes. „Laine lõi tihti näkku, jalad ja käed olid ikka päris külmunud, kui veest välja tulin,“ räägib Pille. „Aga midagi oodata ei olnud, kalipso seljast, sokid ja rattakingad jalga, kiiver pähe ja ratta selga!“

Järgmised 7,5 tundi möödusid pedaalides. Omaette. Kellegi tuules sõita ei tohi, vahe eessõitjaga peab olema vähemalt 12 meetrit. Nagu kiuste, ilmus keset kuiva suve sel päeval taevasse must vihmapilv ning Vääna kandis algas selline paduvihm, et lõika kasvõi noaga. Vihm oli nii tugev, et kui Pille oleks autoga sõitnud, oleks ta selle tee äärde parkinud. Aga ratta seljas tõmbas ta pea madalamale, et vihm näkku ei peksaks, ning sõitis edasi. Õnneks oli tegemist hoovihmaga, mõne aja pärast oli asfalt kuiv.

Vihmast ei saanud end häirida lasta. 100 km vahepunktis haaras Pille sinna saadetud pitsatüki – ja uuesti rattale, et ükski minut kaotsi ei läheks! „Aga oleksin pidanud rohkem sööma. Jooksudistantsil üles Toompeale tundsin, et olen energiavõlas. Ühel hetkel suutsin ainult kõndida,“ tunnistab ta hiljem.

Pille ema, kes oli tulnud Toompea alla vaatama, millega tütar tegeleb, ütles kommentaariks vaid: „Hullumeelne!“ Eks ta oli veidi hullumeelne tegu küll. Ent Pille pidas kenasti vastu, lõpetas Tallinna Ironmani pea poolteist tundi enne kontrollaega. Paljude kaasvõistlejate finišit, kes temaga tol hommikul kell 6 ühisstardist ujumist alustasid, vaatas ta juba kodus telerist.

**

Ka üks tervisejooks saab elu muuta

Kümme aastat tagasi oleks Pille pidanud Iromani-juttu heaks naljaks. Isegi veel kolm aastat tagasi. Ometigi näitab tema kogemus, et sammhaaval eesmärgi poole liikudes ning üha uusi sihte püstitades saab võimatuna tunduvad asjad teoks teha.

Pille oli küll ülikooli ajal korvpalli mänginud, kuid hiljem jäi sport unarusse. Oma osa nõudsid ema roll ja pingeline töö – EMT arvelduste osakonna juhatajana vastutas Pille selle eest, et sajad tuhanded kõned ja SMS-id saaksid kokku rehkendatud ning arved klientidele välja saadetud. Nii need lisakilod arvuti taga istudes tulid. Aga 2003. aastal meelitasid sportlikud kolleegid Pille osalema Stamina tervisejooksude sarjas. Schnelli tiiki ümbritseval rajal suutis ta korraga joosta vaid sadakond meetrit, seejärel kõndis lõpuni. Ent alustaja sportlase areng on kiire, suve lõpus jõudis ta juba terve distantsi ehk 3–4 km joosta. See tegi rõõmu.

Hea võimalus harjutamiseks olid orienteerumisneljapäevakud. Oled üksi metsas, kaart ja kompass käes ning dikteerid ise oma tempo. Aastal 2006 tekkis Pillel kiusatus juba proovida esimest 10 km rahvajooksu. Ühekorraga ta seda ei läbinud, vahepeal tuli kõndida ka. Aga see polnud probleem, sest jooksjate rivi lõpus oli selliseid rahulikke kulgejaid palju.

Nii need aastad läksid – suviti väike trenn ja metsajooks, talvine elu kulges tavapäraselt. Kõik see jooksudega kaasnev melu meeldis Pillele, nii et tema kalendrisse mahtusid tasapisi ka järved ehk jooksud ümber Viljandi järve, Pühajärve ja Ülemiste järve.

Pille ei varja oma vanust (57), ehkki temaga kohtudes pead teda kõvasti nooremaks. Hoolitsetud välimusega, sale, hea rühiga. See on boonus, mida mõistliku koormusega sport lisaks heale enesetundele annab.

 

Maratonile kipub ikka triatlon järgnema

2010. aastal, kui korraldati esimene 42,2 km pikkune Tallinna maraton, oli Pille otsus kindel: tuleb minna! Ta hakkas selleks juba 2009. aasta sügisel valmistuma, käies 2–3 korda nädalas jooksmas. Maratonil valis ta endale jõukohase tempo. Seejärel algaski tema elus maratonide etapp. Mõnel aastal koguni seitse maratoni aastas: Tallinnas, Roomas, Pääsküla rabas, Berliinis…

Teades Pille jooksuharrastust, kutsusid kolleegid ta Otepää Trismile’i triatlonile EMT võistkonda. Ironmaniga võrreldes tundub see lihtne: üks võistleja teeb 1 km ujumist, teine 100 km ratast ja kolmas 10 km jooksu. Pille ülesandeks jäi jooks. Pärast Trismile´i oli sõrm „saatanale“ antud. Ta otsustas aasta pärast läbi teha triatloni 33,3 km lühidistantsi: kolmsada meetrit ujumist, 30 km ratast ja 3 km jooksu. Paraku oskas ta vaid konna ujuda. Pille ostis endale korraliku maanteeratta ning läks ujumistrenni, et krool selgeks õppida. 2016. aastal Pühajärvel 1,9 km distantsil krool õnnestus.

Kui sai selgeks, et 2018. aastal tuleb Tallinnas täispikk Ironmani maraton, tekkis Pillel uus kiusatus: proovin ära! Ainult et selleks tuli juba teadlikult ja eesmärgipäraselt treenida ehk vaja oli treenerit. „Eesti kõige kuulsam naistriatlonist on Alma Saat. Küsisin, kas ma saan tema arvates hakkama. Ja kas ta nõustuks mind juhendama? Alma vastas mõlemale küsimusele: „Muidugi, Pille!““

Nii algas juba sihiteadlik treening. Edasine, nagu öeldakse, on ajalugu. Pille aeg Tallinna Ironmanil oli 15.39.38, jättes selja taha hulga kangeid spordimehi.

 

Kuidas oma eesmärgid teoks teha?

Kuidas oma eesmärgid teoks teha? Pille Nurmis | BCS IteraErinevalt paljudest on Pille suutnud nüüdseks 15 aastat spordiga tegeleda. Mis on see, miks just tema on suutnud oma uusaastalubadused ellu viia?

„Organismi ei tohi algul ära kurnata, õige metoodika on tähtis,“ kinnitab Pille. „Olen näinud väga paljusid, kes tunnistavad, et vihkavad jooksmist, sest kooliajast on sellest jäänud vere maitse suhu. Tegelikult peaks koolis õpetatama rahulikku jooksmist, et organismi säästa.“

Pille on tänulik oma klassivennale, kes kaua aastaid tagasi jooksurajal kohtudes küsis: „Mis pulsiga jooksed?“ – „150–160.“ – „Tõmba kõvasti tempot alla!“ ütles klassivend.

Pille tõdeb, et algajate kõige suurem viga on see, et nad hakkavad kohe tohutu innuga jooksma, viis korda nädalas. Aga sportimine peab elurütmi sobima. Kui teed iga päev mitu tundi trenni, siis on raske seda oma ellu sobitada,“ ütleb Pille.

Teiseks on tähtis seada mõistlikud eesmärgid. „Ütlesin endale tihti, et täna ei lähe jooksma, lähen pigem ujuma. Või et täna ei tee midagi, puhkan hoopis. Aga eesmärgid on need, mis motiveerivad, just sellised õiged, pingutust nõudvad eesmärgid. Mida nõrgem iseloom, seda mõistlikum on võtta treener või kellegagi ühineda. Või käia rühmatrennis. Seetõttu on hea esialgu valida väikesed võistlused, rahvadistantsid, kus on tore oma kaasvõistlejatega kohtuda. Paraja tempoga liikudes oled küll pärast võistlust paar tundi väsinud, aga taastud ja jõuad sellest kõigest veel rõõmugi tunda,“ ütleb ta.

Minu eesmärk, mille ma püstitasin eelmisel sügisel ja millele rasketel treeningutel mõtlesin, oli Tallinna Ironman igal juhul kontrollaja sees lõpetada. Selle läbimine tundus nii 2017. aastal sügisel kui ka praegu tagantjärele ikka ulme olevat. Lisaks füüsilisele pingutusele on Ironman suuresti vaimne ettevõtmine. Sa keskendud sellele, tead, et oled valmistunud 10 kuud ja see on sinu päev. Ma võtsingi iga ala eraldi: kõigepealt üks ära teha, siis järgmine ja lõpuks jooks. Seda eesmärkide seadmist ja keskendumist tegevuse sooritamisele võib üle kanda ka tööalastele tegevustele. Ka seal sead endale eesmärgid (või on need koos tiimiga seatud) ning liigud järjest nende poole.

Tänavu Pille täispikale Ironmanile uuesti minna ei kavatse, vaja on veel veidi treenida. Küll aga läheb ta Otepää triatlonile, et seal parem tulemus teha. Sest – ärgem unustagem! – tähtis on see, et jõuaksid kõigest ka ise rõõmu tunda.

 

Triatlon maailmas ja Eestis

Hawaii saartele teenistusse saadetud USA ohvitserid arendasid San Diegost alguse saanud kolmikvõistluse ideed edasi ning ühendasid 2,4-miilise (3,86 km) Waikiki Rough Water ujumise, 112-miilise (180 km) Around Oahu rattasõidu ja Honolulu maratonijooksu üheks võistluseks. Nii antigi esimese täispika triatloni start 18. veebruaril 1978 Hawaii saarestiku peasaarel Oahul.

Eestis korraldati esimene triatlonivõistlus 1984. aastal Vokal Aado Peki eestvedamisel: rattaga sõideti 200 km, basseinis ujuti 2 km ja joosti 42,195 km. Esimese võistluse stardis oli seitse julget meest, kellest kiireim oli tol ajal 32-aastane Kaarel Schmidt. 1988. aasta sügisel käisid esimeste eestlastena Hawaii Ironmanil Oleg Ljadov ja Mart Haruoja.

Allikas: triatlon.ee

 

Pille Nurmis: mida karjääripööre tegelikult tähendab

Pille Nurmis töötas aastaid EMT arvelduste osakonna juhatajana. EMT ja Elioni liitumisel Teliaks tema ametikoht koondati. Olnud kogu elu tunnustatud tippspetsialist, tuli ühtäkki leida endale uus amet.

Pille Nurmis: mida karjääripööre tegelikult tähendab

Mis tunne sel hetkel oli?

Esimese hooga on päris valus, kui oled 15 aastat samas ettevõttes pühendunult töötanud. Teisalt, kuna toimusid suured ümberkorraldused, kus paarkümmend osakonda liideti või korraldati ringi, siis olin mõtetes valmis ka selleks, et ma ei osutu valituks.

Kodus lohutati mind: tahtsid augustis minna esimesele Otepää Ironmanile, nüüd saadki võimaluse kogu suve vabalt harjutada.

 

Kuidas käis uue töö otsimine?

Kõigepealt puhkasin mõned kuud, käies küll regulaarselt töötukassas. Samal ajal valmistusin Otepää 70.3 Ironmaniks. Augusti lõpus tundsin, et olen eelmise töökoha mõtted peast välja saanud, hakkasin töökuulutusi lugema ning mõtlema, mida teha tahaksin ja oskaksin ning kus töötada tahaksin.

 

Mis pani just BCS Itera kasuks otsustama?

Lugedes BCS Itera majandustarkvara konsultandi töökuulutust, tundus mulle, et see töö võiks olla huvitav, vaheldusrikas ning igapäevast uurimist nõudev. Ning koos on kaks erinevat poolt: finantsid ja IT. See oli ka suur väljakutse, sest konkreetset majandustarkvara polnud ma varem kasutanud, see tuli kõigepealt endale selgeks teha.

Konsultandina annan kliendile nõu tarkvara standardlahenduse osas ning kui sellest ei piisa, siis pärast kliendi vajaduste analüüsimist disainin talle vajaliku lahenduse, mille me koos arendajaga valmis teeme.

 

Kui palju on tulnud teha sihipärast tööd endaga, et uues ametis hakkama saada?

Kogu see 2,5 aastat on olnud suur õppimine, ja see jätkub – iga päev õpin ja saan uusi teadmisi. Tarkvara uueneb, iga kliendi äri on erinev ning seetõttu erinevad ka lahendused. Kõik see vajab pidevat uurimist ja tagab, et iga päev on uus ja ootamatu.

Olen tänulik esimestele klientidele, kes olid leplikud ja sõbralikud, kuigi nende probleemidele vastuste leidmine võttis aega. Mul tuli kõigepealt aru saada, kuidas tarkvara peab vastava tegevuse puhul töötama ning miks kliendil probleem tekib. Alles seejärel jõudsin selleni, et talle nõu anda või näidata, kuidas ta peaks oma probleemset tegevust korraldama.

Eks mulle alguses antigi veidi lihtsamaid ülesandeid, et uut kolleegi mitte ära uputada. Tänan kolleege, kes mu järje peale aitasid ning kellelt saan ka praegu head nõu.

Palk ja personal

Töötajate iseteenindusportaal, mis räägib neljas keeles ja tunneb eri maade tööseadusandlust

Eelmine uudis

järgmine uudis

Määratlemata

Kadri Kekk: kes ütles, et IT-valdkond naistele ei sobi?

DIGITALISEERIMINE