Chat

Uudisvoog:

Tagasi

Äri IT persoonilugu – Jüri Seilenthal: Eestist, mis asub Ameerika, Euroopa Liidu ja Hiina mänguväljal

Allikas: Äri IT Kevad 2020

Vaevalt jõudsid USA ja Hiina kaubandusvaidlused jaanuari keskel maha rahuneda, kui Brüsselis langetati Suurbritannia lipud. Ent 11 kuu pikkuse üleminekuperioodi kestel näeme ilmselt palju teravaid vaidlusi selle üle, kuidas liiguvad Euroopa Liidu ja Suurbritannia vahel kaubad, teenused ja inimesed. Ka Ameerika ja Euroopa majandussuhted pole kaugeltki pilvitud… Jüri Seilenthal, kellel on diplomaadi kogemust juba veerand sajandit, räägib, mis maailmas toimub.

 

Kas Britid pole liialt optimistlikud, uskudes, et suruvad pärast lahkumist oma reeglid Euroopa Liidule peale? Mulle tundub, et mõned Briti poliitikud on olukorda valesti hinnanud: Suur-britannia ekspordist ligi pool läheb ELi, seega on tegemist nende kõige lähema ja olulisema kaubanduspartneriga. ELi ekspordist liigub Suurbritanniasse palju vähem. See loob läbirääkimiste positsioonid.

Keeruline on öelda, kui palju Suurbritannia soovib praegustest kaubandusreeglitest eemalduda ja teatud majandussektoreid subsideerida. Nad tegid seda juba enne ELi, aga tulemusteta. Muuseas, ka kultusraamatus „Yes, Minister“ on mitu iroonilist lõiku, kuidas britid oma tšempione toeta-sid ja ikka läksid need firmad pankrotti, näiteks bussitootja Leyland.

Kaks hiiglast, USA ja Hiina, allkirjastasid jaanuaris pärast pikki vaidlusi kaubandusleppe esimese etapi. Ent konflikt hõõgub ju edasi – Hiina toetab endiselt oma ettevõtteid ja teiselt poolt jättis USA mõned tollitariifid Hiina kaupadele kehtima?

Muutus nii palju, et alates 2018 aastast eskaleerunud kaubandustülis või -sõjas võeti pinge maha ja astuti mitu sammu tagasi. Samas fundamentaalprobleemid, sh riiklikud läbipaistmatud dotatsioonid, suhtumine intellektuaal-omandisse ning riigihangetele ligi-pääsu puudumine Hiinas jäävad päeva-korda. Lisaks soovis USA Hiinalt selgeid riiklikke sundoste, mida suudab tagada vaid kommunistlik partei (nt tohututes kogustes sojaube). Samal ajal kritisee-rib USA Hiinas riiklikku kaubandussuhete suunamist – siin on selge vastuolu. EL on mures, kas USAlt sundostetud toodang ei suru nende põllumajandus-tooteid Hiina turult välja. Lisaks on Euroopa mures oma investeeringute kaitsmatuse pärast.

Mitmed märgid osutavad, et Ameerika näitab ka Euroopale oma muskleid järjest rohkem?

Donald Trump on avalikult öelnud, et kui ta saab Mehhiko, Kanada ja Hiinaga ühele poole, siis ta võtab ette Euroopa Liidu. Esimesed märgid on tõepoolest olemas. Läinud detsembris teatas USA, et kavatseb kehtestada kuni 100% imporditollid 2,4 miljardi väärtuses Prantsuse kaupadele vastuseks digiteenuste maksu eest. Prantsuse veinid, jogurt ja Roqueforti juust on nende kaupade nimekirjas. Tõsi, siin võeti aasta lõpuni aeg maha.

Maailma Kaubandusorganisatsioon (World Trade Organization, WTO) leidis eelmise aasta lõpus, et Euroopa Liit ei ole täitnud korraldust lõpetada ebaseaduslikud subsiidiumid lennuki-tootjale Airbus. See oli põhjus, miks USA administratsioon kehtestas mullu oktoobris tariifid ligi 7,5 miljardi dollari väärtuses ELi kaupadele. Euroopa aktsepteeris seda kui seaduslikku, st WTO reeglite kohast käitumist. Samas on teada, et tõenäoliselt tuleb mõne kuu pärast peegelotsus Boeingu subsiidiumide osas ning EL on avaldanud tahet see teema läbi rääkida. USA pole seda seni soovinud. EL on seepea-le sedastanud, et siis, kui ka ELil tekib õigus poole ulatuses kahjust vastu-meetmed kehtestada, on läbi rääkida hilja ning ka EL võtab seaduslikud meetmed tarvitusele.

Sageli arvatakse, et kuna Trump lasi õige aja mööda, siis Euroopa autotööstus on autotollidest pääsenud. Siiski tuleb arvestada, et Trumpi arusaam reeglitest on äärmiselt n-ö paindlik. Võtame või Euroopale kehtestatud erase- ja alumiiniumitollid – need on paika pandud USA rahvusliku julgeoleku klausli alusel ning ELi hinnangul on selline samm nende kui liitlase suhtes pehmelt öeldes sobimatu, et mitte öelda solvav.

Ometigi on need tollid juba üle aasta jõus olnud. Tõsi, kui vaadata rahasummasid, siis pole USA ja Euroopa vahel kaubandussõda, pigem on see kaubanduslik hõõrumine, nagu soovitab öelda Angela Merkel. Praegu ei ole veel olukord väga hull, kuid trend on kahtlemata halb.

Kui arvestada Hiina kasvavat mõju, siis äkki peaks Eesti Hiinaga märksa rohkem rääkima, sh Tallinna–Helsingi tunnelist?

Me räägime Hiinaga päris palju. Meil on seal tugev saatkond, meie peaminister kohtub Hiina peaministriga kord aastas Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide iga-aastasel kokkusaami-sel. Nii et sellega probleeme ei ole.

Mind vaevab küsimus, et Euroopas on tunnel Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel, mis isegi pärast mitut saneerimist ei tule siiamaani ots otsaga kokku. Ometi on ju mõlemal pool märksa suuremad rahvahulgad ja tunnel on lühem. Nii et võib-olla polegi Soome lahel autode ja busside laeva peale panek kaheks tunniks nii halb lahendus. Või vastupidi, võib-olla tuleks mõelda suurelt? Tallinna–Helsingi tunnel tähendab raskeid küsimusi; kas ehitada; millise kapitaliga seda teha; kes hakkab tunnelit käitama jne. Lisaks põhjalikele arvutustele on oluline tuleviku nägemine ja riski võtmine ehk poliitiline otsus. Nii suur investeering eeldab kahe poole, äri ja julgeoleku tasakaalustamist. Seega jookseb selliste otsuste tegemine Eesti tippjuhtkonda välja.

Vene ajal räägiti paljud tähtsad teemad Eestile soodsamaks Soome saunas. Kui hästi suudavad meie diplomaadid jõuda Euroopa suurte otsustajateni ja rääkida nendega nagu inimene inimesega?

Loe artikkel lõpuni Äri-IT´s.

Juhtimine Tehnoloogia

Majandustarkvara (ERP) kui digitaalse äri tuum

Eelmine uudis

järgmine uudis

Juhtimine Metoodika

Digidiagnostika – elutähtis samm enne digiteerimist