Rektor Toomas Asser: Ettevõtlus doktorantuur ülikooli? Kahtlemata!

Allikas: Äri-IT Kevad 2019
Autor: Taivo Paju

Toomas Asser ütles Tartu ülikooli rektori tiitlit vastu võttes peaaegu provokatiivsed sõnad: on aeg liikuda jagamismajandusest teadmusmajandusse!  Kas ülikool ise on tõesti nõnda ettevõtlik, et nõnda öelda  – ja mida on Tartus juba ära tehtud? Rektorit usutleb Taivo Paju.

Pilt: Eesti Ekspress

Humanitaarvallas tugeva Tartu Ülikooliga on seotud huvitav paradoks: viimasel aastal on ülikooli koostöö ettevõtetega nagu paisu tagant pääsenud; ning suurim innovatsiooniklient Milrem Robotics toimetab hoopis sõjandusvaldkonnas?

Arvamus, et Tartu ülikool on ainult humanitaarülikool, on väga ajast ja arust. Me oleme juba ammu kaasaegne tehnoloogiaid arendav ülikool. Mis ei tähenda kuidagi, nagu poleks eesti  keele ja kultuuri säilitamine meie jaoks oluline. Kahtlemata on, see on meile ka riigi pandud kohustus. Aga erinevad valdkonnad ei välista üksteist, vastupidi, need on omavahel tihedamalt seotud kui algul tundub.

Võtame kasvõi keeleteaduse, mille areng on üha rohkem seotud tehnoloogiaga.  Hiljuti osalesin seminaril, kus nii meie kui Tallinna teadlased esitlesid koos lingvistilist robotit, mis muudab eestikeelse kõne tekstiks ning samal ajal tõlgib selle kohe ka inglise keelde. Kui inimene, kelle kõnet robot salvestab, räägib rahulikult, on juba praegu tulemuseks täiesti arusaadav tekst! Aga mõelge, kuhu see tehnoloogia jõuab 10-15 aasta pärast!  Usun, et selline masin muudab põhjalikult kogu õpetamispraktikat. Ning kui palju kasu sellisest robotist saavad meie ettevõtjad! Samas olen  jätkuvalt seisukohal, et elu ei koosne ainult tehnoloogiast ja rahast. Sama oluline on ka haritus. Ja ilma üldhariduseta ja -harituseta ei ole Eestis ka mingit innovatsiooni.

Me istume Eestis nagu surnud ringis. Enamik ettevõtteid klammerdab piltlikult öeldes endiselt juhtmeid kokku ja on nördinud, et kasum kahaneb, sest töötajad nõuavad üha kõrgemat palka. Ülikoolid  saaksid ju uute toodete arendamisel appi tulla, ent teadlaste ja ettevõtjate vahelt jookseb Eestis nagu sügav jõgi läbi…

Väga selgelt on Eesti majanduse kitsaskohaks see, et kõrge lisandväärtusega majanduse osa on üliväike. Ning  jällegi  väga suur osa majandusest on väga madala lisandväärtusega. Valmistame lihtsat ning odavat toodangut.

Eesti teadus on samal ajal väga heal tasemel – seda näitab meie teadusartiklite kõrge tsiteeritavus.  Aga kui küsida, kas need uued teadmised jõuavad ka Eesti ettevõtlusse – no ei jõua.  Sellel mündil on kaks poolt: teadlased ei oska või ei söanda end ettevõtteile välja pakkuda, teiselt poolt ei pruugi ettevõtjad ka kuigi hästi aru saada, millised on meie teadlaste oskused ja võimalused.

Oleme ülikoolis väga palju mõelnud, kuidas seda olukorda muuta.  Üks võimalus on skautide ehk konsulentide süsteemi loomine. Konsulendid ongi see puuduv lüli ketis, kes, olles kursis ülikoolis toimuvaga, otsivad välja sobivad ettevõtted, kus ideed ja tehnoloogiad ellu rakendada. Teatud viisil see juba toimib. Tartu ülikool on osaline Adapteri projektis, mille eesmärgiks ongi pakkuda ettevõtjale kontakti teadlastega, et aidata  välja töötata uusi tooteid ja teenuseid. See on väga hea algatus, aga see ei asenda konsulentide süsteemi.

Teine ning veelgi olulisem teema meie jaoks on doktoriõppe süsteemi uuendamine. Doktoriõpe vajab kontseptuaalselt senisest erinevat lähenemist. Kui praegu on doktorandi töö hindamise aluseks teadusartiklid, siis kavatseme osa doktorandikohti luua täiesti teistel alustel, koostöös ettevõtlusega. Ülikoolis tekiks siis ettevõtlusdoktorantuur.

Mida see tähendab?
Kui seni on olnud doktorikraadi saamise tingimuseks kõrgkvaliteetsete teadusartiklite  kirjutamine, siis miks mitte ei võiks doktorant saada kraadi ka mingitel teistel alustel, näiteks tööstuses tegutsedes. Me oleme Tartu Ülikoolis seisukohal, et doktorikraadi võiks välja anda ka selle eest, kui doktorant lahendab teadusele tuginedes ära mõne ettevõtte probleemi. Olgu see  juhtimises, tootearenduses, tootmise korraldamises, IT-lahenduste väljatöötamises jm.

Tööstus- või ettevõtlusdoktorantuur seoks doktoriõpet märksa rohkem tegeliku elu probleemidega ja ettevõtted saaksid konkreetset kasu. Ehk samm-sammult hakkaks ülikoolide ja ettevõtete vaheline usaldus tugevnema ja koostöö paranema. Usun, et ka TTÜ on sama meelt.

Aga kas mitte paljud head plaanid ei takerdu ülikoolides selle taha, et suur osa teadlastest tahaksid pühenduda vaid alusteadusele, st uurida oma valdkonda süvitsi. Ning Eestit ja ka maailma puudutavate konkreetsete probleemide lahendamine neid väga ei huvita?

See paradigma on Tartu Ülikoolis kohe kindlasti möödanik. Ei ole kahtlustki, et teadus ei tähenda ainult alusteadust. Aga samas ei saa me ainult rakendusteadusega tegeleda. Teadus panustab ühiskonda küll läbi rakendusuuringute, aga häid rakendusuuringuid saab teha ainult tugevale alusteadusele tuginedes. Mõlemaid on vaja, konfliktne ala on Eestis praegu see, milline peaks olema alus- ja rakenduspoole suhe.

Tänu sellele, et meie ülikoolis on mõlemad olemas, saan tuua mitmeid häid näiteid, kus meie teadlaste teadmised on jõudnud toodete-teenusteni. Võtame kasvõi Rein Ahase kävitatud hargfirma Positium – see oli maailmas üks esimesi, mis keskendus mobiiltelefonide positsioneerimisinfo analüüsimisele.  Professor Enn Lust arendab grafeenitehnoloogiat, millel põhineb Skeletoni superkondensaatorite tootmine auto- ja kosmosetööstuse jaoks.

Neid näiteid on veel ja veel. Aga me alles õpime, kuidas selliseid teadlasi toetada, kuidas lahendada intellektuaalse omandi küsimused jm. Aga olen seda meelt, et see kõik on tehtav. Ei ole juhus, et Milrem on üks suuremaid koostööpartnereid. Kaitsetööstus tervikuna on üks valdkond, kus ülikoolid saavad tugevalt panustada.

Ka valmiv Delta keskus on planeeritud ettevõtjate ja teadlaste koostööd silmas pidades?

Delta keskuse valmimine on meil seotud suurte ootustega. Sellest kujuneb välja suur interdistsiplinaarne kogum, kus tegutsevad nii ettevõtted, teadlased kui tudengid.

Ühelt poolt tulevad Delta keskusse reaalselt tegutsevad ettevõtted reaalsete töökohtadega. Teiselt poolt koonduvad sinna kompleksi ülikooli arvutitehnika ja IT-teaduse  alad, aga ka matemaatika, statistika ja majandusteadus. Usun, et tänu sellele keskusele täidame ka riigi poolt meile pandud ülesande suurendada igal aastal IT-tudengite osakaalu 10% võrra.

Tartu Ülikooli tuntuim ettevõtja-teadlane on ilmselt vähiravimitega tegelev Mart Ustav, aga siis tuleb tükk tühja maad. Praegune süsteem ettevõtja karjääri alustades teadlase karjääriga lõpetama. Kuidas olukorda muuta?

Mõtleme sellele. Tegutseme selle nimel. Juba enne minu rektoriks saamist käivitus ülikoolis teadlase karjäärimudeli kaasajastamine Me vaatame üle n-ö kogu akadeemilise toru, alates hetkest, kui noor teadlane alustab, kuni püsiprofessuurini välja.

Muuhulgas peaks karjäärimudel andma teadlasele võimaluse liikuda ajutiselt tööle mõnda ettevõttesse või asutada oma ettevõte. See on tegelikult ülikoolis meie endi teha, saame  nn tööstusinternatuuri ise ametijuhendiga reguleerida. Sel juhul ei pea tulema sellest publikatsioon teadusajakirjas, vaid midagi muud, mis läheb teadlase töö hindamisel samuti arvesse:  olgu see uus tööstusmudel, mingi kontseptsiooni rakendamine vms.

Paindlikkus peab karjäärimudelil sees olema. Meie inimesed ise ka tahavad katsetada uusi asju, mitte olla terve elu vaid ühes töökohas. Sul on vaja reaalse elu puudet.

Aga see küsimus on kahepoolne. Kui ettevõte tahab, et neil oleks n-ö oma doktorant, peaks ka ettevõte vastavaid võimalusi tekitama. Me loodame, et sel viisil  jõuab innovaatiline mõtlemine palju jõulisemalt majandusse.

Tundub, et selleks kõigeks on väga õige aeg, sest poliitikud on lubanud oma varasemat lubadust täitma hakata. Tänu millele riiklik teadus-arendustegevuse rahastamine peaks jõudma taas 1%ni eelarvest…

Kui see raha taas teadusse tuleb – ma väga loodan seda – siis on väga erinevaid võimalusi, kuidas seda jagada.

Oleme teiste ülikoolide rektoritega teinud ettepaneku, et pool summast peaks võiks minna riiklike programmide peale (ettevõtete arendustegevus, ettevõtete ja teadlaste koostöö jne). Teise poole aga peaksid saama ülikoolid baasrahaks ja konkurentsipõhiseks teadusrahaks.  Praegu on konkurentsipõhine teadusraha (nn grandiraha, millele teadlased kandideerivad) nii väike, et vaid 10% kõigist esitatud teadusprojektidest saavad rahastuse. Teadlaste seisukohalt on see äärmiselt demotiveeriv olukord. Rahastatud projektitaotluste määr peaks tõusma vähemalt 20-30%ni.

Tõsi, mitmed ministeeriumid näevad seda, kuidas  1% teadusraha eelarvest jagada, hoopis teisiti. Igal juhul on hea, et diskussioon selle üle on alanud. Aga me ei oota Tartu ülikoolis ainult riiklikku raha. Me otsime ka ise aktiivselt Euroopa teadusrahastust. Lõime uue struktuuriüksuse – Grandikeskuse. Selle töötajad ongi keskendunud meie teadlaste jaoks granditaotluste kirjutamisele. Nad on väga efektiivsed, tegutsenud selle aasta algusest ning me näeme positiivset tulemust juba praegu.

Nii et ka siin peab olema ülikool ettevõtlik.

Tartu Ülikool – ettevõtlikkus tõstab pead

Ülikooli ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus, mille peaeesmärgiks on parandada ettevõtjate ja teadlaste koostööd, on teinud tõhusat tööd.Võrreldes 2016. aastaga on ülikooli ja ettevõtete vaheliste lepingute maht eelmisel aastal kahekordistunud, ületades 10 miljonit euro piiri. Sellele lisaks on Tartu Ülikool osalenud 26 teadus- ja arendusprojektis, kus üheks osapooleks oli ettevõte. Suurim klient oli eelmisel aastal Milrem Robotics. Olulised kliendid on ka Regiost välja kasvanud globaalse mobiilpositsioneeringu ja andmetöötlusfirma Reach-U, Icosagen, Tere ja VF Bioscinece  SAS.

Myotoni lihastoonuse mõõtja elas edukalt üle katsed kosmoses, Skeletoni superkondensaatorid on jõudnud Suurbritannias busside seeriatootmisse. Koos Austraalia Griffiti ülikooliga välja töötatud Zika viiruse vaktsiini kandidaat on praegu testimisel ettevõttes Indian Immunologicals.

Mitmed põnevad projektid on töös.

Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased arendavad mikrovetikate tehnoloogiat, et rohkem kui pool korstendest välja lenduvast süsihappegaasist taas hapnikuks muuta. TÜ Tehnoloogiainstituudi pehmerobootika dotsent Indrek Must aga pälvis rahvusvahelises teadusmeedias tähelepanu sellega, et ehitas koos Itaalia kolleegidega taimeväädi kasvu matkiva roboti. See on uudne tehnoloogia kogu maailmas ning loodetavasti jõuavad teadlased nii kaugele, et sellised robotid suudavad inimese organismis haavu kinni õmmelda.

Igal juhul pole kahtlust – Tartu Ülikool liigub selles suunas, et pakkuda Eesti ettevõtteile tehnoloogiaid, mis võiks läbi lüüa kogu maailmas – parimal juhul aga kogu maailma pahviks lüüa.  

Kes on kes

Toomas Asser (54)
valiti Tartu Ülikooli rektoriks 2018. aasta kevadel, ametivande andis ta 24. augustil 2018.

Ta on lõpetanud Nõo keskkooli ja TRÜ arstiteaduskonna. 1995. aastast on ta Tartu ülikooli neurokirurgia professor, 2011. aastast Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik ning vahepeal lisaks ka arstiteaduskonna dekaan. Aga kuni eelmise aasta sügiseni oli ta ka praktiseeriv neurokirurg, tehes keerulisi ajulõikusi.

Kooli ajal mängis koolibändis kitarri, sellest ajast meeldib kuulata nii kerget kui klassikalist muusikat. Vormis hoiab end suviti rattaga sõites ning talviti suusatades.