Endel Talvik: tasakaal äris, elus ja peas

Juhi töö on ülipingeline. Ent stress on juhtimisel hädavajalik, sest see on organismi kohanemisreaktsioon pingele. Rahvusvaheliselt tunnustatud psühholoog Endel Talvik leiab, et tõeline tegija peab oskama pinget reguleerida ja aega maha võtta. Kirja pani Epp-Mare Kukemelk.

„Kui me stressi ei tunneks, oleksime juba surnud,“ räägib Talvik. Ta viitab Hans Selyele, kes tõi välja ka distressi mõiste. Selye käsitluses on stress organismi kohanemisreaktsioon igasugusele pingele, mis on loomulik ja vajalik. Kui aga stress muutub liiga suureks, on tegemist distressiga.

Talviku sõnul on distressi väga raske ära tunda, sest see on igaühel erinev. Ta toob näiteks, et vormelisõit on ühele lasteaednikule väga suur stressiallikas, samas kui vormelijuhile võib omakorda kolmeaastaste kamba ohjamine tekitada ületamatu stressi. „Need on eri asjad, mis kellelegi stressi valmistavad ja selle määrab ära eelkõige meie enda sisemine hoiak: kas ma tunnen, et tulen kõigega toime ja maailm pakub mulle põnevaid võimalusi, või on mul hirm ja ees ei ole enam võimalused, vaid ainult probleemid,“ selgitab Talvik.

Psühholoogi sõnul muretseme või pingutame me sageli üle – isegi kui rõõmsaid asju on liiga palju, võib see meie tervist kahjustada. Ta ütleb, et sõltumata tegevusalast eristub professionaal selle poolest, et ta oskab oma pinget reguleerida.

Kõige tähtsam on aeg maha võtta

Talvik toob igapäevategevuste võrdluseks muusika, mis hakkab üha kiiremini ja kiiremini mängima. „Võtame sageli ette üha uusi ja uusi asju ja ei pane tähele, et muusika mängib liiga kiiresti. Me hakkame instinktiivselt kiiremini tantsima ning ühel hetkel ei jõua enam järele,“ kirjeldab ta olukorda. Lahendusena soovitab ta tantsida teises tempos – valida muusikast ainult need taktid, kus tuleb ennast liigutada, selle asemel et iga noodi peal tõmmelda. „Kõige tähtsam on aeg maha võtta,“ ütleb Talvik. „Kui tantsime nõrkemiseni, pole see professionaalne.“

Tegelikult on Talviku sõnul veel targem mõelda juba ette, kuidas organiseerida oma tööd ja jagada jõudu nii, et saaks endale ise rütmi valida. „Kui ma olen juht, siis pean juhtima kõigepealt iseennast, kuidas ma muidu saan teisi juhtida teisi!“ on Talvik veendunud.

Aja mahavõtmiseks on palju võimalusi ja see sõltub inimtüübist. Ühele sobib enesega nõu pidamine, teisele mentoriga rääkimine, kolmandale teraapia, neljandale supervisioon, meditatsioon või hoopis mindfulness. Ent aeg tuleks maha võtta iga päev. Kui mõni vajab kümme minutit, siis teisel võib kuluda terve tund. Kui inimene on enesega tegelenud pikema aja vältel, siis pärastpoole vajab ta selleks ka vähem aega.

Samuti soovitab Talvik ennast kõrvalt vaadata. Mõelda, mis sind närvi ajab, mida sa saaks ise juhtida ja mille otsustab sinu eest ära juhus. Küsi, mis ajal sa hakkasid end tundma tühjana? Mis sind põhiliselt vaevab, millal see kõige rohkem tunda annab? Kas tööl on tekkinud konfliktid?

Probleemid algavad suhtlemisest

Juhtimine kui töö reeglina probleeme ei tekita, arvab Talvik. „Selle kohta on nii palju õpikuid ja inimesed oskavad juhtida küll, kui nad on kord juba juhiks saanud.“ Probleemid saavad tema sõnul alguse hoopis suhtlemisest.

Hea juhi eelduseks on kõrge emotsionaalne intelligentsus, mida iseloomustavad kõrvalt vaatamine, oskus mitte sekkuda või vajadusel sekkuda, oskus näha iseennast ja teisi, oma pingeid reguleerida, võime aru saada enda ja teiste emotsioonidest.

Sageli inimesed pelgavad otsest sügavamat kontakti. „Suhtlemine ei tähenda small talk’i või töökäsku. Lihtsamatest tööasjadest rääkimisega saavad kõik hakkama, aga kui on vaja rääkida probleemidest või tunnistada enda omi, siis jääme tihti hätta. Kardetakse rünnakut või seda, et ebakindlus või ebakompetentsus paistab välja, seega saadetakse teisele poolele pigem sõnum, kui et minnakse ise rääkima.“

Suhtlemine ei ole Talviku sõnul pealispinna paitamine, vaid eeldab sügavamalt rääkimist, ent paraku pöörame sageli liiga palju tähelepanu välispinnale. „Me ei tegele mitte ratsutamisega, vaid sellega, kuidas me hobuse seljas välja paistame,“ ütleb ta. Tööandjal on raske värvata tööle kümme IT-spetsialisti, aga kümne ministri leidmine on palju lihtsam. See näitab, et inimesed tahavad sellisel kohal, kus nad välja paistavad. Eraldi küsimus on see, kas nad on seejuures ka professionaalid ja kui palju sisemine ebakindlus mõjutab nende tööd.

Mehed ja naised

Kui meestele on oma tunnetest rääkimine väga hirmutav, sest nad pigem mõtlevad palju ja ei ole väga verbaalsed, siis naised on olemuselt palju sotsiaalsemad. „Naised on sotsiaalselt paremini kaitstud, neil on enese ja teiste eest hoolitsemine paremini käpas,“ räägib psühholoog. „Paljudele meestele on see suhteliselt keeruline. Mehed vajavad vabandusi, et sotsiaalselt suhelda.“ Ka juhtimine tuleb paljudel naistel paremini välja, kuid see sõltub eelkõige mõtlemis- ja tööstiilist.

„Kui naine suudab olla sisemises tasakaalus, on see vaieldamatult tema pluss, aga kuna naised on emotsionaalsemad, on nad tihti ka kergesti erutuvad,“ ütleb Talvik, kelle sõnul on väga oluline sisemine tasakaal. Sageli eelistatakse mehi juhina just sellepärast, et nad ei erutu ja on tasakaalukamad. Naiste emotsionaalsuses ei ole psühholoogi sõnul tegelikult midagi halba – see on lihtsalt seotud nende suurema tundlikkusega.

Ravivõimalused

Psühholoogi sõnul saab vaimse tervise ravis abi tablettidest, aga ta paneb inimestele südamele, et ükski tablett ei ole imeravim. Iga tableti juures on tema sõnul üpris palju platseebo efekti. Sama efekti võib anda ka mõni õpetus, teooria või hoopis alkohol ja narkootikumid. „Suure osa meie alkoholitarbimisest moodustabki n-ö eneseravi,“ tõdeb Talvik. „Kardame maailma nii väga, et enne kui peole minnakse, tuleb pits hinge alla võtta.“

Esoteeriliste ravimeetodite kohta ütleb Talvik, et kui seesuguseid võimalusi pakutakse nii palju, siis järelikult on seda kellelegi vaja. „On see esoteeriline nõuandja, seapõrn või mustlane, igaüks valib selle, mis talle paremini sobib,“ räägib Talvik. Ta ei arva, et mentori juures käimine erineks palju nõia juures käimisest. „Kui nõid on professionaal, võib ta näha asju selgemini, aga sellist teadjameest, kellel on kõikidele muredele lahendus, ma isiklikult pelgaks.“

Uues meedias sageli kohatavad „10 nippi“ ükskõik millise mure või probleemi lahendamiseks Talviku hinnangul siiski ei tööta, sest kui need tõesti oleks nii head, siis kasutaks neid kõik. „Kõik teavad, et suitsetamine on kahjulik, aga sellele vaatamata suitsetakse edasi,“ ütleb ta selle tõestuseks.

Kuidas leida motivatsiooni?

Motivatsiooni otsimisel soovitab psühholoog küsida endalt, milleks ma ennast ette valmistan, kas maratoniks või spurdiks. Elu ei ole tema sõnul sprint ega ka maraton. „Elame väga palju asjade ja tulemuste nimel, aga elu ei ole tulemus,“ ütleb Talvik. „Elu on protsess. Kui saame vaadata ennast protsessis, siis on see võimalus.“ Elada ei tule mitte linnukeste pärast tehtud tööde nimekirjas – elu ongi üks tegevus, mida nautida, millesse süveneda ja mille pakutud võimaluste ja katsumustega sammhaaval tegeleda. „Kui talunik tegi tööd, siis tal ei olnud puhkust. Ta tuli hommikul läbi kastese rohu ja vaatas, kuidas vili kasvas, ning mõtles, mida ta täna teeb. Ta ei vastandanud tööd ja puhkust,“ räägib Talvik.

Aja mahavõtmine

Aja mahavõtmine ja puhkamine ei ole Talviku sõnul kindlasti üks ja seesama. Aja mahavõtmine on tema sõnul ruumi tekitamine. „Elame sageli väga reaktiivset elu: miski asi tõmbab meid ja me liigume kogu aeg kaasa, nagu ajaks toas kärbest taga,“ toob ta taas kujundliku võrdluse. Ta rõhutab vajadust vaadata ennast kõrvalt, et endas ruumi tekitada. „Mis mind ikkagi jooksutab, mille peale ma nii kiiresti lainesse lähen?“ soovitab ta endalt küsida. „See võib olla töö, aga ka midagi muud.“

Liigsest kiirustamisest peaks tema sõnul hoiduma. Talvik meenutab kunagist Hillar Metsa karikatuuri ajalehes Edasi, kus raudteerööbastel roomav tigu näeb tagant rongi tulemas ja hakkab kiirustama. Kui vahe on rongiga juba natuke suurem, hakkab ta jälle venima. Talviku sõnul me olemegi nagu see tigu.

Psühholoog ütleb, et me peaks olema rahulikumad, süvenenumad. „Keegi teine ei saa meid muuta, kui me ise ennast ei muuda,“ tõdeb ta. „Keegi ei tule ju minu eest elu elama, filme vaatama või selle muusika järgi tantsima, mida ma parajasti kuulan. Kui te ei tea, kuhu te minema peate, siis ei maksagi edasi mina. Äkki olete juba kohal?“