Chat

Kliendilood:

Tagasi

Marko Alberti tööpäeva pikkune võistlus

BCS Itera on Eesti Triatloni Liidu toetaja.

Kujuta ette, et su tööpäev kestab 8 tundi, 38 minutit ja 40 sekundit, ja ilma igasuguse kohvi-, suitsu- ja lõunapausita! Täpselt nii kaua oli triatleet Marko Albert rajal juuli algul Frankfurdis peetud Ironmani võistlusel. Markoga vestles Epp-Mare Kukemelk.

 

Frankfurdi võistluspäev algas Marko jaoks kell 3.45 hommikul. Kerge kohv ja hommikusöök, misjärel pandi tööpäevaks asjad valmis. Kotti läksid kogu päeva söök, jook, riided ja asjad, mida vahetusalas vaja läheb: rattasõidukingad, päikeseprillid, soolakapslid, rattavõtmete komplekt, teip. Ja siis kell 4.30 uksest välja. Kuna Frankfurdi võistlus toimus metropolis, võttis võistluspaika jõudmine ligi 40 minutit.

Võistluspaigas kulus veel umbes pool tundi, et pakkida söök rattale spetsiaalkonteineritesse, pumbata kummid, seadistada GPS, kanda olenevalt sponsorlepingust võistlusnumbri täto kehale ja kreemitada ennast. „Seekord olin umbes 40 minutit enne starti valmis, istusin ja mõtlesin oma võistluse läbi. See on hetk, enne kui hullumajaks läheb,” ütleb Marko ja võrdleb seda kontoris lehtede lugemisega.

Terav algus

„Esimese ala ajal ei saa tarbida midagi muud peale vee, milles ujud,“ teab Marko. Kui Frankfurdis ei ole vesi selline, mida juua tahaks, siis Austria Wörthersee ja Taupo järv Uus-Meremaal on nii selge ja puhta veega, et sealset vett võib vabalt juua.

Marko sõnul on triatloni ujumine teistsugune kui traditsiooniline, kus sportlane on rajal üksi nagu kettaheitja ringis ja keegi ei sega teda. „Kui korraga läheb ikka vette 3000 inimest, on see üks tohutu käte ja jalgade meri, kus kaasvõistlejalt on võimalik üks korralik laks kirja saada,” räägib ta. Tublimadki ahmivad õhku ja kui keegi kogemata lööb, siis viskab vahel pildi virvendama.

Endise ujujana on Markol stardis kergem, sest ta pidi väiksest peale koos paljude kaaslastega treenima ja manööverdama ühel rajal, kuna ujumisaegu oli vähe.

Kui 45–50 minuti vahele jääv ujumisdistants läbitud, siis veest väljudes dress code pisut muutub – kiiver pähe, prillid ette ja rattajalatsid jalga. Nüüd tulevad mängu ka number ja GPS, mis lihtsustab internetis võistluse jälgimist. Nagu Tartu Maratonil on ka triatlonil  joogipunktid üles seatud umbes 20 km tagant, kuumemas kliimas tihedamalt. Valikus pole küll mustikasuppi, aga spordijookide kõrval on menüüs Coca-Cola, mis toimib oma lihtsate suhkrute ja kofeiiniga võistluse ajal kiiresti, samas lühiajaliselt. „Ma ei arvesta sellega, mida joogipunktidest saab, sest see on minu jaoks lisarisk,” räägib suures osas spetsiaalselt spordi tegemiseks mõeldud SISi spordisööke ja -jooke tarbiv Marko. „Ma ei tea, mis kontsentratsiooniga see joogipunkti jook on ja millal see on segatud. Üritan jääda selle juurde, mida olen treeningutel proovinud.“

Triatleedil on üsna täpselt välja arvutatud, millal süüa või juua, sest energiat, mida rattadistantsil sisse söödud, saab jooksul kasutada. Samas peab olema ka kiire võime adapteeruda situatsiooniga, sest näiteks Frankfurdi rada viis üle munakivitee lõigu ja mõnel võistlejal kukkus lihtsalt söök ratta küljest maha. Käigult tuleb uus lahendus välja mõelda ka siis, kui ise oled midagi unustanud. Triatlon on individuaalspordiala ja pole võrreldav rattasõiduga, kus üheksa meest tiimis aitavad ühte. Abi pole kusagilt tulemas ja igaüks on algusest lõpuni enda eest väljas. „Kokkuvõttes ei huvita kedagi, kas sa sõitsid kiireima rattaaja, kui sa jooksus teised mööda lasid,“ tunnistab Marko. Isegi vaheaegade võtmine ei ole siin rajalolijale abiks.
Marko sõnul ei saa Ironmani triatlonis isegi lõpu eel iseendale öelda, et kui ma olen jõudnud siiani, siis lõpuni jõuan kindlasti. „Keha on nii imepärane, et kohe kui sa lased selle mõtte omale pähe, ongi tuled kustus,” on Marko ohtudest teadlik. „Võin küll mõelda, et need on viimased kaks kilomeetrit, aga lõpp on ikkagi finišijoon.“

Mobiliseerimine

Igasugune enese mobiliseerimine ja ka üheks päevaks kokkuvõtmine peaks Marko sõnul tulema kogemuse kaudu. „Inimesed, kes teavad, mida tähendab individuaalselt või meeskonna jaoks enda kokkuvõtmine, suudavad seda ka tööelus, näiteks tähtaegadest kinni pidada,“ ütleb Marko. Ning lisab: „Ma pole küll ise pidanud sisenema reaalsele tööturule, aga kujutan ette, et mõnel töökollektiivil võib olla sportlast raske taluda, sest sportlased on väga motiveeritud seltskond. Kellele see ikka meeldib, kui töötaja on väga motiveeritud?”

Spordis on tema sõnul alati neid, kes jõuavad treeningul parema tulemuseni kui võistlustel. Õnneks on Marko ise seda tüüpi sportlane, kes on võistlustel suutnud oma taset tõsta. „Olen suutnud end kokku võtta, realiseerinud kogu vormi, mis mul on, ja lisanud õigel hetkel veel natuke,“ kõneleb Marko, tunnistades, et loomulikult on ta samas ka eksimuste tõttu saavutanud keskpäraseid tulemusi ja vigadest õppinud. Paaril korral on Marko suutnud ennast nii hästi realiseerida, et on tulnud ka väga head tulemused. Eelmisel aastal õnnestus tal võita Ironman Uus-Meremaal ajaga 8.17. Kaks aastat varem Ameerikas poolpika triatloni etapil tuli võit ajaga 3.59. Triatloni olümpiadistantsilt on tal kaks maailmakarika etapi teist kohta. Ja olgugi, et ühtegi MK-etappi pole õnnestunud võita, on Marko rahul, et on olnud kõigil kolmel triatloni distantsil maailma tipus. „Olen selle kompoti üle uhke – paljud on edukad kas ühel või teisel distantsil, aga mitte kõigil kolmel,” räägib ta. „Väga raske on saavutada võite tihti. Usun natuke sellesse, et igas inimeses on teatud arv pingutusi, neid tuleb mõistlikult kasutada ja neid ei saa pillata.“ Juulikuises Frankfurdis lõpetas Marko 10. kohaga. „Mul oli suhteliselt raske kevad ja ettevalmistuseks jäi ainult seitse nädalat. Teadsin, et ei jõua parimasse seisu, aga tahtsin proovida. Tuleb tõdeda, et 10. koht oli tol päeval maksimum.” Ta ei salga, et Frankfurdi võistlus oli pettumus, ja peab leppima teadmisega, et ta ei kuulu tänavu nende 50 parima hulka, kes saavad Hawaiil startida. Siiski jahib Marko veel ühte võistlust Hawaiil, mille lõppedes võiks õltumata lõpptulemusest öelda: „Täna sain kõik endast kätte!”

Seni aga kraabib Marko hinge see, et ta on neli korda Hawaiil osalenud ja pärast esimest korda on kolmel järgneval korral olnud mingisugune aga asjal juures. „Annan endale aru, et ühel sportlasel ongi vähe täiuslikke starte, aga see on proovikivi,” räägib ta.

Tugev tänu toetajatele
Markot toetavad Eesti Kaitsevägi, spordiriiete
tootja Skinfit, Rademar (Trek jalgratas), IT –
ettevõte BCS Itera, Euronics, tuuleparke haldav
Nelja Energia, Greenfield ning Võrukivi tehnopark.
Kalipso annab TRI 11, spordijoogid ja -toidud
SIS . Toetajaid ja partnereid on veelgi, lähemalt

 

Motivatsioon

Marko sõnul elame sageli väheste täiuslike päevade või võistluse nimel ja seal kogetud tunne on selline, mida ei saa järele teha või muud moodi imiteerida. „Kui sportlane paneb silmad kinni ja tal tuleb vaimusilma ette see oluline hetk, mis võis lõppeda, aga võis ka mitte lõppeda võiduga, siis see motiveeribki, kui tunned, et oled endast kõik välja  pigistanud,” räägib Marko, keda kannustab rohkem positiivsus kui negatiivsus. Negatiivsed kommentaarid võivad küll lühiajaliselt trennis piitsutada, aga positiivsel mõtlemisel ja armastusel spordi vastu on piiramatu jõud.

Motiveerib ka teadmine, et kord on sellega hakkama saadud. Marko imetluse teenivad ära näitlejad, kes õhtust õhtusse oma rolli kordavad ja pärast kiiresti igapäevase eluga kohanema peavad. Sportlasel on tema sõnul lihtne välja tulla võistluspäevale eelneva perioodi egotsentrilisest käitumisest. „Ma teen oma füüsilise koormuse ära, olen väsinud ja lähen magama, aga näitleja, kes tuleb etenduselt, kuidas tema rollist välja tuleb?” imestab Marko. Ta tunnistab, et muutub enne võistlust kinnisemaks. Ja ehkki tal pole midagi selle vastu, kui pere on temaga, ei suuda ta siiski samal ajal muretseda, kas perega on kõik korras. Seepärast ei ole pere temaga enamasti võistlustel kaasas. Küll aga ollakse koos treeninglaagrites. Tulemused näitavad, et füüsiliselt võrdsel tasemel mehi on tippspordis järjest rohkem, ja seepärast on psühholoogiline tase väga oluline. Üheks  psühholoogiliseks katsumuseks on Hawaii Ironmani võistluseelne nädal, kus pisikeses külas on maailma kõige kontsentreeritum kogus  heas vormis inimesi, kes timmivad ennast võistluseks.  Siis on väga lihtne oma treeningplaanist kõrvale kalduda ja hakata teisi jäljendama, aga samas on võib olla jälle vajalik treeneriga koostöös ka midagi kohandada.

Marko sõnul on võistluseelsel perioodil võimalik teha  kümneid vigu. Ta toob näiteks, et lennukis on konditsioneer täisvõimsusele keeratud ja kui sportlasel pole salongis sobivat riietust, võib tagajärjeks olla külmetus ja kogu võistlus on rikutud. Järgmine oht on valesti söömine.  Tagala Sportlasel peab Marko sõnul olema treeneri vastu täielik usaldus. „Olen õnnelik sportlane, sest mul on olnud head treenerid, olen neid alati usaldanud ja me pole kunagi vastastikku seda usaldust kuritarvitanud,“ kiidab Marko. Marko ütleb oma treener Jüri Käeni kohta, et ta on tagasihoidlik härrasmees,  kellele ei meeldi esiplaanil säramine.  Võistlustele treener Markoga kaasa ei lähe, sest usub, et tema töö on selleks hetkeks tehtud ja nüüd peab sportlane ise hakkama saama. „Jürit iseloomustab kõige paremini tõsiasi, et ta pole olnud mul kunagi lennujaamas vastas, kui ma edukalt võistluselt tagasi tulen, aga ta on alati kohal, kui mu võistlus on ebaõnnestunud,“ kõneleb Marko oma treenerist.

Võistlustel on Markole toeks hea sõber Helgor, kes toetab teda ka oma ettevõtte Food Studio kaudu. Ta teeb süüa, sõidab autoga, hoiab sportlast joonel. Oma õla panevad muidugi alla sponsorid, kes toetavad samu väärtusi, mille poole Marko püüdleb. „Nende jaoks on Eesti eest võistlemine tähtsam kui Eestis võistlemine,“ iseloomustab sportlane oma toetajaid. „Nad ise ei ole ka spordikauged inimesed ja pea kõigiga neist on mul pikaajalised suhted.“ Marko sõnul on tal huvitav suhelda nende firmade tippjuhtidega, sest see ei ole ainult ühesuunaline tänav, kus  sportlasele antakse raha ja tema ütleb aitäh.

Marko tunnistab, et tal on olnud kogu aeg soov teostada ennast tippspordis. „Tippspordile on  antud väga piiratud aeg. Soovin selle aja jooksul realiseerida kogu oma potentsiaali triatlonis ja vaadata, kui kõrgele maailma tippu ma jõuda võin,” räägib ta.