Chat

Uudisvoog:

Tagasi

Tiit Reisiguru Pruuli: eelistan kontrollitud seiklust. Kuhu reisida aastal 2020! | Äri IT Sügis 2019

Eesti esimene reisiguru tiitel läks ilma pikema jututa Tiit Pruulile. Tõepoolest, kellele siis veel? Neid, kes on enam kui 100 riiki läbi käinud, jagub. Aga neid, kes on kaks korda maakerale tiiru peale teinud – purjede all ja džiibiroolis – ning need reisid ise korraldanud, Eestis rohkem pole. Ja kui ta räägib elavalt žestikuleerides oma reisidest, siis oledki veendunud, et viimane aeg on külastada Kirgiisiat, Bangladeshi või Antarktikat.

 

Oled mitu ümbermaailmareisi läbi teinud, antarktika pinnalgi käinud. Miks otsustasid korraldada veel ühe suure ekspeditsiooni antark­tikasse?

Olin mitu aastat seotud Eesti suure juubelisünnipäeva ettevalmistamise ja läbiviimisega. Siis hakkas see juubeli töö aga läbi saama ja kui toonane välis­ministeeriumi ametnik Hannes Rumm tuli küsima, mida Eesti riik võiks An­tarktika avastamise 200. aastapäeva puhul teha, et märkida ära Saaremaa poisi Bellingshauseni roll selles, siis ütlesin muidugi kohe, et teeks ühe tõsi­sema ekspeditsiooni. See töö, Antarkti­ka 200 on teatud mõttes loominguline jätk sellele, mida tegin EV100 juures. Sisu on veidi teine, aga meeleolu on sama – kuidas tähistada üht ajaloolist tähtpäeva väärikalt ja nii, et see kõ­netaks tänapäeva inimesi ning oleks suunatud tulevikku. Antarktikas on koos palju asju: maadeavastuse kuld­ajastu romantika, looduse ürgne ilu, looduskeskkonna haprus ja haavatavus. Ettevalmistuste käigus olen kohtunud paljude loodus­ ja kliimateadlastega ja see pool reisist on kujunenud mulle kõige olulisemaks.

Mida ootad ja mida kardad, arves­tades ümber maailma purjetamist lennukiga?

See, mida me tegema läheme, ei ole väike lihtne seiklus. Iga merereis, mis viib sind ranniku nägemisulatusest kaugemale, on seotud ohtudega. Esi­mene asi oligi muretseda merekindel ja polaaroludesse sobiv alus. Leidsime sellise teraspurjeka Hispaaniast ja ost­sime Heiti Häälega ära. Edasi läks laev Saaremaale Märten Vaikmaa ja Baltic Workboatsi kindlatesse kätesse, kus viimased aastakümned Vahemerel sei­lanud laev tehti Antarktika klaariks – vahetati peamasin, generaatorid, venti­latsiooni­ ja kliimasüsteemid, uuendati elektroonika, purjed ja palju muud.

Teiseks on see pikk ja keeruline sõit, nii üle ookeani kui ka Antarktika vetes, nii et vajasime asjatundlikku meeskonda. Ma olen rõõmus, et meid juhib läbi Arktika jääväljade arktilise karastusega jäälõhkuja Botnika kap­ten Indrek Kivi. Laeva eest hoolitseb mehaanikute meeskond, kes on samuti täisprofid.Minu roll ekspeditsiooni juhina on lihtne, välja arvatud see, et kuidas pan­na suur meeskond – kokku kindlasti üle 100 inimese – efektiivselt, rõõmsalt ja ilma omavahelise hõõrumiseta ühes suunas liikuma.

Hariduselt oled ajakirjanik, kellest sai poliitik, siis ettevõtja. Poliitikast raudteeärisse minek oli su haridust ja kultuurilist tausta arvestades ootamatu. Miks nii?

Olude sunnil. Ajakirjandusest poliiti­kasse minek on tõesti lihtne, poliitikast ajakirjandusse tagasi enam mitte: isegi kui sa ise arvad, et sa ei ole seotud ja sõltuv, siis paljud teised arvavad seda. Või vähemalt oli mul hirm, et nii arva­takse, ja seepärast ei teinud ma enam katsetki tagasi ajakirjandusse minna. 1990. aastate keskpaiga ajakirjandus oli kohati sama turbulentne kui poliiti­ka. Toimetustes möllasid kuulsad laps­ajakirjanikud, ajalehelettidel tegid ilma Post ja Nelli Teataja. Eesti Ekspress ja Eesti Aeg olid meediale surunud peale uue pealiskaudse stiili, kus tuuma­füüsika ja inimhing tuli lahti seletada 2000 tähemärgiga. Mina, noor mees, tundusin siis enda­le vanamoelise heietajana, kes tahtis kir­jutada selliseid kultuuriloolisi artikleid, nagu me omal ajal tellisime Linnar Prii­mäega Edasi kultuurikülgedele – hea artikkel täitis paarislehekülje ja tekst oli varustatud korralike viidetega. Sihukest varianti mul tol korral ei tekkinud ja nii ütlesingi ülbelt, et kes ühiskonna­ ja kultuurielus läbi ei löö, see läheb ärisse, sest sellega saab iga loll hakkama.

Läksin… Aga mu esimesed ärilised katsed kukkusid ka suurelt läbi: ei suutnud rajada Paldiskisse sadamat, ei saanud tööle saekoda Lõuna­ Eestis, ei restorani Tartus. Võttis tükk aega õppimist ja heade partnerite leidmist, enne kui asjad hakkasid aktivapoolele liikuma.

Mis retsept see on, et reisida näi­teks Himaalajas Ladakhis ja samal juhtida GO ettevõtete gruppi? Ja veel reisiraamatuid kirjutada?

Kunagi läksin ma ikka päris närvi, kui olin Eestist ära ja avastasin, et mõnes ettevõttes on midagi palju halvemini, kui olin arvanud. Siis õppisin end ra­hustama, et tee oma valik, kes sa tahad olla. Kas võistelda Sõõrumaaga, mida sa niikuinii ei suuda, või olla parasjagu nii vaba, et saad Ladakhis ratsutada ja leiad aega maailma asjade üle epikuurlikul viisil mõtiskleda. Minu ülesanne on luua keskkond, hinnata üldiseid riske, hoida meeleolu ja aeg-ajalt küsida lolli järjekindlusega vastikuid küsimusi. Ma usaldan ja toetan oma ettevõtete tegevjuhte, kes on oma valdkonnas palju pädevamad kui mina. Minu üles­anne on luua keskkond, hinnata üldi­seid riske, hoida meeleolu ja aeg­ajalt küsida lolli järjekindlusega vastikuid küsimusi.

Raamatu „Antiliibanon 2011“ autorina tead liigagi hästi, mis võib juhtuda, kui reisid mõnda põne­vamasse paika kui Helsingi või stockholm. Mis on sind tõsistest intsidentidest eemal hoidnud?

Eks seda võib nimetada mitut moodi – kas hirm või talupojatarkus. Aga kol­mas asi on ehk ka see, et olen üsna pedantne reiside ettevalmistaja. Asi, mis kõrvaltvaatajale tundub seiklusena, on tegelikult kontrollitud seiklus. Ma tahan oma kümneaastase poja ja kaheaastase lapselapsega veel pikalt mängida. Pole mingit tahtmist kõva meest mängida ja näiteks öösel keset ookeani laevadekil ilma ohutusvööta de­kitöid teha, ja end vees hulpimas leida.

Jah, 25 aastat tagasi sai hulgutud kõikvõimalikes nurgatagustes, näiteks mingist Mehhiko urkast saime lõpuks tulema, sest teatasime, et oleme Vene eriüksuse liikmed ja meie poisid oma­sid maha ei jäta, tulevad meile järele. Ja üldse, Venemaal on aatompomm. Kunagi õnnestus mul jällegi päris vene dessantnikute, purupurjus šovinistide käest pääseda nii, et leppisime kokku, et lätlased on veel hullemad natsio­nalistid kui eestlased. Mõned üsna halvad olukorrad on olnud, aga eks siis on aidanud kusagilt kaasa sündinud diplomaadivõimed.

Millised on olnud kõige ehmata­vamad ja kõige toredamad seigad reisil?

Üks jabur lugu oli see, kui meid sõb­raga Sambia pealinnas Lusakas arre­teeriti kahtlustatuna selle, et oleme Osama Bin Ladeni agendid. Praegu lõbus rääkida, aga Lusaka vangla ei ole koht, kus toimunud ülekuulamistele tagasi tahaksin. Pääsesime sealt tänu paarile heale inimesele üsna napilt. Tagatipuks jäin mõni päev hiljem malaariasse. See on haigus, mida ka vaenlasele ei soovita – jubedad valud, nõrkus. See on umbes sama hull kui kõrgmäestikuhaigus, mille puhul hak­kad mõtlema, et võib­ olla oleks mäge­dest alla hüppamine lihtsam lahendus. Kunagi arvasin, et inimeste tehtud kultuur ja kohtumised inimestega on raudselt kõige huvitavamad asjad reisides. Eks põnevaid tüüpe kohata ongi lahe. Aga üha rohkem olen haka­nud reisima looduse pärast: järskude mäekülgede, jäämägede, sinise mere, suurte metsade pärast. Sel kevadel avastasin pikemalt Hispaanias olles, et niisama sihitult mööda mereranda või laugjaid mäenõlvu kõndimine on ka ül­latavalt tore. Koju jõudes lugesin Erling Kagge äsja ilmunud raamatut „Kõnni. Üks samm korraga“ ja sain aru, et kõndiminegi võib olla omamoodi filo­soofia. Mitte füüsiline harjutus liigsete kilogrammide hävitamiseks, vaid vaimne teraapia.

Mida ütled seltskonnale, kes põhi­mõtteliselt ei reisi?

Mul on arvuti küljes üks selline lihtne magnet: „I am happier when I travel“. Inimesi teevad õnnelikuks erinevad as­jad. Ma olen õnnelik, kui mulle tundub, et ma midagi tean. Eelkõige ikka palju targemaks ongi reisimine mind teinud. Kui me oma seltskonnaga reisime, on meil tihti laiali jagatud isegi paigaga seotud teemad, mida keegi peab ette valmistama. Reisi lõpus toimub vikto­riin.

Jah, mu vanavanatädi ei jõudnud oma pika elu jooksul kaugemale kui Kursi kihelkonnast korra Tartusse, aga oli sellele vaatamata üks elutark inime­ne, teadis kõike loomade talitamisest ja toidu tegemisest. Aga enam pole 19. sajand. Kui sa ei ole 9. mail sattunud Moskvasse; kui sa ei ole külastanud Siberi kolkaküla kalmistul Suures isa­maasõjas hukkunute haudu, mida hoi­takse briljantselt korras, siis sa ei saa kunagi aru, mida see sõda venelastele tänini tähendab. Kui sa ei ole näinud, millises harduses hindud ohverdavad vasikaid ja musulmanid lambaid; mida tähendab Diwali hindudele ja Ramadan muslimitele, siis ei suuda sa mõista väga suurt osa maailma rahvastikust. Minu arusaamad paljudest Teise maa­ilmasõja aspektidest on teistsugused kui Venemaa tänane valdav arvamus. Mina ei ohverdaks loomi ja ei taha, et Eestisse tekiks suur muslimikogukond. Aga ma tahan neist inimestest aru saada, ma tahan nendega silmast silma rääkida.

Ma tahan targemaks saada. Ja seda pole võimalik teha ainult kodus istudes ja BBC­d või CNN­i vaada­tes, rääkimata, jumal hoidku, Uutest Uudistest. Kui lugesin, et Eesti umbkeelne minister, kes peaks ametijuhendi järgi vastutama IT ja väliskaubanduse eest, teatas, et tema kavatseb võimalikult vähe maailmas ringi liikuda ja kui lähebki, siis räägib vaid eesti keeles, siis no mis asi see on!? Lihtsalt harima­tus ja rumalus? Ei ole! Need, kes upi­tasid ametisse inimese, kes ei saa oma tööülesannetest aru, on kuritarvitanud rahva usaldust ja oma poliitilist krediiti ja vähe sellest, kõige selgemalt rahva raha. Rumaluse vohamine tõejärgsel ajastul on tohutu. Ja üks põhjus on see, et inimesed ei tunne maailma. Ja kui ei tunne, siis arvavad, et see maa on lapik ja lapiku maa kuningas on Marine Le Pen, kes on meie sõber.

Kuidas vaatad elule pärast seda, kui oled nii paljude inimeste elu maailma eri nurkades oma silmaga näinud?

Olen murelik, kohati väga. Kui arenenud maailma tootmis­ ja tarbimis­mentaliteet lähiajal otsustavalt ei muu­tu, liigume hävingu poole kiiremini, kui iial karta oleme osanud. Maailm on liiga väike selleks, et mõned EKRE toetajad saaks end lõbustada loosungi­tega „Neegri kodu on Aafrikas!“. On, on. Aga Aafrika on siinsamas, öko­loogiline jalajälg või demograafiline plahvatus, mis toimub kusagil Guinea lahe kallastel, on paratamatult õige pea Balti mere ääres väljas.

Väga lühi­nägelik on mõne poliitiku jutt, et me ei peaks aitama arenguriike, sest meil on endal raske. No ei ole nii raske. Ja isegi kui kellelgi on raske, siis meie laste­lastel on palju raskem, kui me praegu ei tegele Aafrika ja Aasiaga. Kui me ei tegele Aafrikaga, tegeleb Aafrika peagi meiega. Ja siis pole neil tähtsa näoga ringi kõndivatel nahktagides kiilas­päistel Odini sõjameestel enam palju kaasa piiksuda. Ka Eestil kui arenenud riigil lasub kohustus ÜRO ja teiste aktsepteeritud organisatsioonide kaudu tekitada olukord, et mustanahalised tõesti tahaksidki elada mustal mandril.

Aga pigem valitseb maailma po­liitilisse juhtkonda jõudnute hulgas mentaliteet, et pärast meid tulgu või veeuputus ja kliimamuutustele tähele­panu pöörajad on lollid vasakpoolsed (Greenpeace) või küünilised ärimehed (Al Gore). Muidugi on maailma tervise ja ellujäämise eest kõnelejate hulgas ka hullumeelse silmaläikega rohelisi anarhiste, märja silmaga puukallis­tajaid ja vilava silmaga ärimehi. Aga see ei muuda probleemi olematuks. President Trump on nagu sümboolne viimsepäevapasun. Ainult ma kardan, et selle mehe kisa ja trompetihüüd ei tähenda mitte Jessukese ülestõusmist, vaid seda, et oleks aeg hakata uut Noa laeva ehitama.

Kuidas tuleb reisida, et sellest maksimum võtta?

Nagu iga asja puhul, tuleb esmalt vastata küsimusele, miks ma seda teen. Miks ma tahan sõita Türki? Perega Egeuse rannikule, sest tütar tahab? Istanbuli turgudele, sest nai­ne tahab? Kapadookia koobastesse, sest poeg tahab. Ise tahaks sõita jalg­rattaga Pontose mägedes. Ja nüüd on see oluline trikk, mis tuleb selgeks õppida: kuidas reisida nii, et kõigil oleks hea ja kogu seltskond saaks kätte maksimumilähedase rahulduse. Kes seda küsimust lahendada ei taha või oska, peab reisima üksinda ja kannata­des nagu Ahasveerus. See küsimus ei kerki ainult perega reisides. Seda küsin ma iga kord ka siis, kui mõne grupiga kuhugi rändan. Ja ka tsiviilelus, töö­kollektiivis.

 

KLIKI SIIA ja LEIA AJAKIRJAST TIIT PRUULI 5 REISISOOVITUST AASTAKS 2020

Tehnoloogia

Majandustarkvara ( ERP ) kui üks komponent igapäevaste IT-lahenduste mosaiigis

Eelmine uudis

järgmine uudis

Juhtimine Tehnoloogia

10 majandustarkvara (ERP) trendi ja ennustust aastaks 2020 (inglise keeles)