Hannes Hanso: Las Euroopa jääb … Suurem osa asju juhtub tegelikult juba mujal

Allikas: Äri-IT Kevad 2018; Autor: Taivo Paju

Kui Mihkel Mutt võtaks kätte ja kirjutaks romaanile „Rahvusvaheline mees“ järje, pole kahtlustki, kes oleks parim prototüüp. Ta on mees, kes olnud nii kõrtsmik kui minister, kes tunneb end ühtmoodi hästi nii tankis kui jalgrattal. Teda usutles Taivo Paju.

Tema rahvusvaheline karjäär algas Rootsis lehmi lüpstes, mis tõi talle üheksakümnendail toonases mõistes varanduse. Pärast tervistavat maaelu on ta pidanud kõiksugu põnevaid ameteid: muuhulgas olnud kaitseminister ja Kuressaare linnapea ning töötanud Euroopa Liidu esinduses Pekingis. Aga ta on jõudnud olla ka kõrtsmik, asutanud Päntri (kunagise filoloogide ühika) alla Tartu esimese pubi „Kolm Soni“.

Ta on õppinud ülikoolis Tartus, Sichuani provintsis Hiinas ning Ühendkuningriigis. Elanud aastaid Londonis, olles vahepeal abielus inglannaga. Teinud juhutöid Hiinast Austraaliani, muuhulgas teinud paar filmirolli, korjanud banaane, mänginud jõuluvana, olnud bussijuht ning rabanud maailma ehitustel.

Nagu oleks sellest kõigest veel vähe, jätab ta iga paari aasta tagant kõik maha ning kaob pikkadeks kuudeks jalgrattaga nelja tuule poole. Nüüdseks on ta sõpruskonnaga läbi teinud juba neli Uhhuduuri. Esimene neist algas aastal 2002 Ulanbaatarist, kui vändati Mongooliast läbi Hiina Nepaali. Viimane rattaretk lõppes 2014. aastal, kui sõideti risti läbi Aafrika ja jõuti Atlandi ookeani rannikule välja.

Viies Uhhuduur aga on sama hästi kui käes. Tänavu suvel pakitakse taas seljakotid ja rattad, Lõuna-Ameerika juba ootab.

Tundsite ära – see mees on Hannes Hanso (46), Riigikogu riigikaitsekomisjoni juht. Nagu ta ise ütleb – jalgrattalt märkad väga hästi, mis su ümber sünnib. Ehk just seepärast oskab ta paremini kui enamik meist tuua välja praeguse maailma kaks suurimat muutujat, tänu kellele muutuvad mängureeglid ka Läänemere kallastel. Nendeks on Hiina ja Aafrika.

Kas Hiina mõjujõud on pelgalt jutt või on see juba reaalsus?

Kui rääkida Eesti igapäevasest julgeolekust, on Venemaa loomulikult A ja O. Aga kui rääkida millestki võimsast, siis on see kahtlemata Hiina. Kui keegi arvab, et Hiinas toimuv ei mõjuta põhjalikult kogu maailma julgeolekut ja majandust, on see väga lühinägelik.

Olen Hiinas elanud umbes viis aastat – reisinud, käinud ülikoolis ja tööl. Võin oma kogemusest öelda, et see riik on just praegu leidmas enesekindlust. Uus ajastu on Hiinas tegelikult käes.

Me imestame, miks näeme nii palju Hiina investeeringuid Lõuna-Ameerikas, Aasias, Aafrikas, Euroopas … Isegi Tallinna-Helsingi tunneli puhul räägime ju Hiina kapitalist. Mis lahti? Hiinas elab lihtsalt 1,4 miljardit (!) inimest! On vaid mõne aasta küsimus, kui nii nende majandus kui armee on maailma suurimad.

Huvitaval kombel on Hiina hoidnud rahvusvahelistest tülidest kõrvale. Ent mida võimsamaks muutuvad huvid, seda rohkem hakkab Hiina end nendesse mässima. Hiina ei ole enam riik, kes laseks ükskõik kellel endale pähe istuda. Me näeme juba praegu väga agressiivset käitumist Lõuna- ja Ida-Hiina meredel. Hiina seadis sisse ka esimese alalise mereväebaasi Aafrikas Djiboutis.

Ärgem unustagem, mis toimub Põhja-Korea ümber. Kõik saavad väga hästi aru – kui puhkeks sõjaline konflikt, lööks see kogu maailma majanduse upakile!
Ning kelle poole vaatame lahenduse leidmiseks? Hiina poole!

Me oleme Euroopa-keskses maailmas mentaalselt ikka veel kinni saamata aru, et suurem osa asju juhtub juba igal pool mujal. Vaikse ookeani ümber on praeguseks koondunud üle 60% maailma majandusest, kui mitte rohkem. Seal on Jaapan, Taiwan, Indoneesia, Vietnam, Malaisa, Singapur … Mitte ainult Eesti, aga terve Euroopa ja läänemaailm peavad selle olukorraga kohanema.

Viimase finantskriisi tipul, kui kõik olid mõistnud, millises jamas me oleme, lendas toonane USA riigisekretär Hillary Clinton Pekingisse. Ajakirjanik küsis siis: madame välisminister, kas inimõiguste olukorda ka arutate? Vastuseks kõlas: meil on globaalne finantskriis – kõigepealt tegeleme põhiasjadega, seejärel räägime inimõigustest …

Hiinlasi peetakse suurteks pragmaatikuteks …

Tõsi, läänemaailmas üritame maailmale läheneda väärtuspõhiselt. Ütleme vaesematele sõpradele, et kui teete nii nagu vaja, siis aitame. Anname laenu jne. Õpetame, kuidas elama peab, ja karistame, kui te ei tee nii, nagu on ilus.

Hiina on seda euroopalikku tingimuslikku lähenemist väga osavalt saboteerinud. Hiina on väga pragmaatiline riik, keda huvitab, et sõlmitud diilid töötaksid, neile ei panda juurde väärtuspõhiseid nõudmisi. Kui panna end autoritaarsete ja poolautoritaarsete riikide juhtide olukorda – kellega on mugavam diili teha? Euroopa või Hiinaga? See ongi olnud hiinlaste globaalse edu valem.

Jalgrattaga mööda maailma ringi sõites näed hästi selgelt, mis tee ääres toimub. Olles sõitnud läbi Hiina, Nepaali ja Aafrika, siis Pakistanist alates sa lihtsalt näed, kuidas kõikjale imbuvad Hiina tehnika ja ettevõtted. Üha rohkem näed hiinakeelsed silte. Afganistanis on hiinlased vaat et ainsad, kes seal kaevandavad. Ja kui lähedaseks on muutunud Hiina ja Iraani suhted …

Aafrika mandril aga ole vist enam ühtki riiki, kus hiinlased poleks tohutuid projekte püsti pannud alates valitsushoonetest ja staadionitest kuni selleni välja, kes kaevandab ja kaupleb. Käsil on Hiina põllumajanduse Aafrikasse kolimine. Aafrikas on palju ebaefektiivsust – hiinlased suudavad selle ümber pöörata ja enda kasuks tööle panna.

Paljud nimetavad neis piirkondades toimuvat koguni Hiina uuskolonialismiks. Igal juhul on see kohalikule eliidile väga mugav kolonialismi tüüp. Sama toimub ka Lõuna- ja Kesk-Ameerikas.

Aga Hiina sisepoliitika?

Kaugeltki ei saa öelda, et Hiina sees kõik väga lihtne oleks. Kes on Hiinas elanud, on näinud, millised sisepinged seal on. Ühel tavalisel hiinlasel on lihtsam saada Kanada või Austraalia passi kui Pekingi sissekirjutust. Konflikt maa ja linna vahel, rikkamate ja vaesemate konflikt, keskkonnaprobleemid – need kõik on täiesti olemas.

Aga samm-sammult on neid pingeid leevendatud. Mingites küsimustes on jõudsalt kosuva keskklassi huvidele järele antud. Paarkümmend aastat tagasi oli ilmaime, kui hiinlane käis välismaal. Praegu ei saa mõnel aastaajal Toompeale autotki parkida, kõik on Hiina gruppe täis! Keskmise hiinlase elu on nii palju paremaks läinud, et seda ei anna 20–30 aasta taguse ajaga võrreldagi.

Ja kõik ei ole alati nii, nagu välja paistab. Rääkides tsenseeritud internetist – olles ise Hiinas elanud, võin kinnitada, et iga Pekingi taksojuht või ettekandja ütleb sulle, kuidas saab neid piiranguid vältides ükskõik millele internetis ligi, kui soovid.

Hiina majanduskasvuga on samas kaasnenud üks oluline nähtus: väga jõuline rahvusluse esilekerkimine. Hiinlased kujutavad end ette rahvana, keda välisjõud oopiumisõdade ajal alavääristasid; nad on olnud alandatud, ohvrid. Aga nüüd on nende arvates aeg taastada oma õige koht, mis ei ole rohkem ega vähem kui maailma keskpunkt.

Ilmselgelt oli Ameerika pärast NSV Liidu kokkuvarisemist ainuke suurvõim maailmas. Kuigi Hiina alles kogub ennast, on maailma julgeoleku ja majanduse gravitatsiooni keskpunkt juba praegu nihkunud Vaikse ookeani kallastele.

Venemaa võib ponnistada palju tahab, aga järgmist pinget suurjõudude vahel näeme me just Vaikse ookeani kallastel.

Miks peate teiseks suurimaks muutujaks Aafrikat?

Minu meelest me ei adu üldse, et sellel kontinendil, kus praegu elab 1,1 miljardit inimest, on aastaks 2050 juba üle kahe miljardi inimese! Ja see ei ole kellegi uitmõte, see on ÜRO kokku pandud konsensus erinevatest analüüsidest. See tähendab, et järgmise 20–30 aastaga selle kontinendi rahvaarv kahekordistub. Aastaks 2100 aga arvatakse seal elavat juba 4,2 miljardit inimest!

Üldiselt sünnibki lapsi kõige rohkem seal, kus on sõda ja vaesus, kus on harimata naised. Kõigis riikides, kus on kodusõda või konflikt, kasvab elanikkonna arv plahvatuslikult. Sama muster on ka mõnes Lähis-Ida riigis, näiteks Jeemenis.

Aafrika puhul tuleb mängu geograafiline lähedus meile. Juba praegu on seal tohutu surve Aafrikast lahkuda. Kui me istuksime ja vestleksime saja aasta pärast, oleks maailm päris kindlasti täiesti radikaalselt muutunud. Kas me ikka saame siin Eestis stepsli välja tõmmata ja sellest kõigest end isoleerida? Olukorras, kus Euroopa elanikkond jääb samaks või kahaneb. Mul sündis hiljuti kuues laps, nii et ise ma küll panustan, aga üldine keskmine see ei ole.

Aafrikas toimuv on meie jaoks sama kaalukategooria muutus, kui mitte suurem kui see, mis juhtub Vaikse ookeani piirkonnas. Milline mõju sellel täpsemalt on, ei oska ennustada. Aga mustanahalisi inimesi hakkab meil ilmselgelt kõvasti rohkem olema.

Mis jäi rattaga läbi Aafrika sõites silma?

Olen käinud sajas riigis, ent Aafrika suutis mind sellele vaatamata üllatada. Mul läks hea aasta, et üritada välja mõelda selline Uhhuduuri marsruut, mis oleks mõistuse piires turvaline ja rahulik. Vähemalt eemalseisjale tundub, et ei ole kõige mõistlikum toppida oma nina sellistesse riikidesse nagu Liibüa, Alžeeria, Kongo jne.

Seepärast valisime marsruudi Etioopia-Keenia-Tansaania-Sambia-Botswana-Namiibia. Aafrika mõistes kõik superrahulikud riigid. Ehkki ka nendes maades on piirkondi, mida tuleks vältida, on üllatav, kui tšill ja mitteagressiivne on Aafrika! Ja kui turvaline! Ütlen ausalt – sa võid jätta Sambias või Botswanas kuus jalgratast kogu varustusega rahulikult kuhugi restorani või poe ette puu najale ja minna rahulikult pooleks tunniks lõunat sööma. Tuled tagasi ja keegi ole isegi midagi näppimas käinud. Algul peitsin passi vastu keha jne. Aga siis ühel hetkel sain aru, et seal on nii tugev ühiskondlik koodeks, et kohalikud hoiavad sinuga mõnusat distantsi.

Samas, mida me meedia vahendusel Aafrikast teame? Ebola, diktatuurid, sõjad, vaesus, HIV … Kõik sõnad on negatiivsed! Aga see, kui positiivne, kui meeleolukas see kontinent on, oli minu jaoks kõige suurem üllatus.

Praktiliselt igas riigis saime kokku seal töötavate või äri tegevate eestlastega. Keenias, Etioopias, Tansaanias, Sambias … Nad on rahul ega kiirusta tagasi.

Ma ei saa rääkida kõigi riikide eest, aga see Aafrika, mida ma nägin, on päris tore koht.

Nii et meil, eestlastel, tuleb nende muutustega kuidagi kohaneda …

Iisraelis nägin mõned aastad tagasi, kuidas võeti ette Lähis-Ida kaart. Juurde näidati numbreid, mis kajastasid elanikkonna kasvu, tööhõivet ja põhjavee taseme langust. Need olid teaduspõhised faktid, mitte mingi soolapuhumine. Neid arenguid vaadates pidi igaüks ise oma järeldused tegema, aga on selge, et midagi lihtsat sealt tulemas ei ole.

Tehnoloogia mitte ainult ei muuda elu paremaks, vaid muudab ka maailma kardinaalselt. Olin mõni kuu tagasi Araabia Ühendemiraatides tööreisil. Meile öeldi, et aastal 2030 korraldatakse seal suur pidu. Siis müüb see riik oma viimase barreli naftat. Mitte et nafta ja gaas otsa saaksid, nad lihtsalt tekitavad sellise majanduse, mis ei sõltu enam naftast ja gaasist.

Nii et üks on selge, kui meenutada Fukuyamat: ajaloo lõpp ei ole kaugeltki veel käes – ei Euroopas ega mujal. Muutused, mis praegu käsil, on väga kardinaalsed ja pinged nii Euroopa riikide vahel kui ka kaugemal on suured. Väikeriigina peame hoolitsema, et mõnesid meile eksistentsiaalselt olulisi teemasid selles olukorras päevakorrast maha ei võetaks.

Seni on Eestil õnnestunud õigele poole ajalugu jääda.