Chat

Uudisvoog:

Tagasi

Henn Pärn: äris peab igal protsessil olema peremees

“Äri IT” 2016 sügis artikkel

Viisteist aastat riikliku lepitaja ametit pidanud Henn Pärn ütleb, et lepitusprotsess on pidev vahendamine ja tihti ka muudatuste juhtimine organisatsioonis selleks, et jõuda vastandumiselt ühisosani. Kuidas on Pärn saavutanud selle, et ükski tõsisem töötüli pole jõudnud tõsist majanduslikku kahju tekitanud streigini, uuris Helen Michaels.

untitled

Henn Pärn ütleb, et võtmeelement, millest iga lepitus algab, on olulise äratundmine: „Selleks peab olema hea kuulaja. Kuulamine on keeruline protsess, mis nõuab keskendumist, kaasamõtlemist ja olemasolevate teadmistega seostamist. Selle käigus avastadki järjekordse konflikti juured.” Lahenduse leidmiseks tuleb kombineerida tervikuks kuulamisoskus, intuitsioon ja osapoolte seisukohad. Ja siis algab ühisosa otsimine. Ning nii mõnigi kord tuleb mitu sammu tagasi minna, et arutelu saaks edeneda ühisosa leidmiseni. Väga oluline osa lepitusest on ka mõistete selgitamine.

Näiteks lahenduse otsimine viimasele suurele alampalga vaidlusele läinud sügisel toimus mitme-etapilise aruteluna, mis algas alampalga mõiste selgitamisest. „Alustuseks tegin ettepaneku üldse mitte numbritest rääkida. Ütlesin, et vaataks hoopis, miks on alampalk üldse olemas. Katsusime mõlema osapoolega – nii tööandjate keskliidu kui ka ametiühingute esindajaga aru saada, kas alampalka on üldse vaja, ja kui, siis milleks. Mõnes riigis alampalka üldse pole, mõnes kehtestab selle valitsus. Käisime need punktid samm-sammult läbi, sest neil inimestel oli tegelikult üsna ähmane arusaam, mis alampalk oma olemuselt üldse on,” selgitab Pärn. Pea pool aastat kestnud terav vaidlus lõppes 430-eurose miinimumpalga kokkuleppega.

Usaldus ja veel kord usaldus

Kõikide riikliku lepitajana ametis oldud aastate jooksul ei ole Henn Pärn välja töötanud ühte ja ainsat metoodikat, kuidas nii paljud teravad vaidlused on alati lahenduse leidnud. Olulisimaks peab ta usalduse tekkimist. „Pead suutma minna ühele ja samale tasemele nende inimestega, kellega räägid, olgu see turbiinijuht, maaler, minister… Võtmetegevuseks läbirääkimistel on vahendamine.“ Pärna sõnul vahendab ta erinevaid variante probleemist ja võimalikke lahendusi. Põhiline on aidata leida ühisosa, mis on mõlemale osapoolele oluline. Tihti keskendutakse ainult eriarvamustele või nõudmistele ja ühisosa unustatakse.

Kui töötüli on juba tekkinud, siis on vaja enne läbirääkimisi hetkeks aeg maha võtta. Sageli piisab kohtumistest ning maast ja ilmast rääkimisest. Kui esmane pinge on maas, saab rahulikult jätkata lahenduste otsimist. Väga sageli jõuab asi lahenduseni juba enne ametlikku protsessi, selgitab Pärn, kelle oluliste asjade äratundmise ja sõnadesse vormimise oskus on aidanud lahendada umbes 150 suurt konflikti. Teiste seas meedikute ja õpetajate, aga ka Narva Elektrijaamade, kunagise Estonian Airi ja Tallinki töötajate töötüli.

Tõepoolest, üks näitaja, mille põhjal riikliku lepitaja tööd hinnata saab, on see, et Eestis ei ole viimase 15 aasta jooksul toimunud ühtki suurt majanduslikku kahju toonud streiki. Samuti on oluline märk ka see, et konfliktide puhul on asjade rahumeelne lahendamine Eestis saanud normiks.

„Kui algusaastatel said pooled kokku ainult läbirääkimislaua taga, siis nüüd kohtuvad nad ka muul ajal – joovad kohvi, räägivad vahepeal juhtunust ja valmistavad koos ette uusi lepinguversioone. Iseseisvusaja hakul oli tihti nii, et läbirääkimiste laua taha võeti kaasa juristid, kes andsid tuld!” meenutab Pärn esimesi aastaid riikliku lepitaja rollis. „Mina soovitasin juriste kaasata siis, kui on vaja dokumente vormistada. See teadmine on nüüdseks jõudnud kõigi osapoolteni. Minu jaoks ongi kõige mõnusam see, kui endised osapooled teatavad, et said omavahel kokku, saadavad mulle kokkulepitud punktid ja lõpetavad menetluse ära,” muheleb ta.

Enamik töötülisid saab alguse vaidlusest riigieelarve vahendite üle riigiettevõtteis, ebavõrdsest koormuste jaotusest või sellest, et lubatud muudatused jäetakse ellu viimata. Tihti viitavad olukorrad, mis lepitaja lauale jõuavad, sügavale ühiskondlikule probleemile. Pärna sõnul on haridus, meditsiin ja transport valdkonnad, kus konflikte tekib sageli. „Tülisid tekitavad süsteemid, millel ei ole peremeest, samuti abstraktne arusaam, et riigil on raha küll,” kirjeldab Pärn. Nii näiteks oleks meditsiinisüsteemis juba ammu vaja muudatust, mis aitaks värske tööjõu ehk maksumaksjate pealetulekuga kompenseerida vananeva elanikkonna aasta-aastalt suurenevad kulutused. Meditsiinitöötajad on rahulolematud suure koormuse tõttu seni, kuni olulised muudatused on tegemata ja maksumaksjate ning meditsiiniteenuste tarbijate vahekord tasakaalust väljas.

Alati ei ole palga suurus töötüli peamine küsimus. Tüli võib tõusta ka suhtlemisest ettevõtte sees või üksteisemõistmise puudumisest. Näite saab tuua lennundusest, paari aasta tagusest Estonian Airi töötülist, kus läbirääkimiste teemaks ei olnud ainult palgaküsimused. Õige ärimudeli leidmine väikese tuluga lennufirmas, mis tegutseb tupikjaamas ning mille tegevust raamistavad Euroopa Liidu karmid tingimused, oli keerukas. Ühiskondlik ootus ei andestanud Estonian Airile ühegi liinilennu ärajäämist, kuigi nende äriplaan ei kannatanud üheski finantsilises aspektis välja reservlennukite pidamist.

Estonian Airi pilootide assotsiatsioonis oli samas kinnistunud arusaam, et piloote tuleb kohelda vastavalt nende vanemusjärjestusele, samuti ei tohi nende töö- ja puhkeaja standardeid muuta isegi siis, kui nende standardite ülalpidamiseks enam rahalisi vahendeid pole võtta. Selline suhtumine seadis saneerimisfaasis oleva ettevõtte raskesse seisu. „Läbirääkimised olid intensiivsed ja liinilendurite assotsiatsiooni juhtkonnale sai selgitatud, et Estonian Airi uus juht Palmer on konstruktiivne ning teda tuleks kaasata aruteludesse. Kahjuks need pingutused ei muutnud pilootide retoorikat ja kokkuvõttes oli neid läbirääkimisi võimatu ohjata,” meenutab Pärn.

Sotsiaalne partnerlus

Henn Pärna osalusel lahendatud töötülid on puudutanud otseselt umbes 50 000 inimest. Kui liita sinna nende pered ja sidusettevõtted, puudutab tema töö isegi kuni paarisadat tuhandet inimest. „ See on suur jõud, millel on suur ühiskondlik mõju. Sellest, kas dramatiseerime probleeme, ähvardame või räägime asjadest rahulikult, sõltub paljugi,” selgitab Pärn tööandjate ja töövõtjate sotsiaalse partnerluse mõju. Just tööandjate ja -võtjate partnerlus määrab, kas meie igapäevase tööelu atmosfäär on pingeline või sõbralik.

Henn Pärna hinnangul on suhtlemis- ja rääkimiskultuur Eestis viimaste kümnendite jooksul kõvasti paranenud: „Ma arvan, et läbirääkimiskultuur on meie ajalooga tugevasti seotud. Meie kultuur ei saa olla selline nagu Soomes või Rootsis. Meil on oma ajalugu ja omad karid – näiteks see, kuidas sõjaeelse vabariigi ajal kommunistid kaaperdasid ametiühingud ja muutsid need kommunistliku ideoloogia osaks. Meie ühiskonnas on suhtumiste ja protsesside muutumine teistsugune kui Venemaal või Ukrainas.”

Siiski on Eesti üks eripära kahjuks liigne seaduste jumaldamine. „Kui riigis ja ühiskonnas on midagi viltu, siis valdavalt mõeldakse, et peame hakkama kohe seadusi muutma. Aga ühiskond ei toimi üksnes seadustel, vaid eelkõige määrab meie valikuid, hoiakuid ning käitumist kultuur,“ ütleb ta. „Oleme väga riigikesksed – riigieelarve ja õigusriik peaksid justnagu meie eest lahendama kõik küsimused ja tegema meid õnnelikuks. Aga riik ei saa kedagi õnnelikuks teha, vaid see on inimeste võimuses. Ühiskonna eduka toimimise peamised lähtekohad on kogukond, kultuur ja ajalugu. Aluste alus on inimene, tema vabadus, vastutus ja sellest lähtuvalt kogukonna või ettevõtte toimimine. See on tegelikult usu küsimus: kas usun sellesse, et kogukond ja ühiskond on jõud, mis viib elu edasi, või arvan, et riik teeb meid seadustega õnnelikuks. Samamoodi tuleb vaadata ettevõtet. Ettevõttes on oluline teha õiget ja ühiskonnale vajalikku asja. Näha ettevõtet väljapool ühiskonda pole võimalik,” nendib Henn Pärn.

 Saagem peremeesteks!

Maailmavaate kujunemine algab koolist. Me kõik teame, et matemaatikas peab häid hindeid saama, aga maailmavaate kujundamist kool tähtsaks ei pea. Ilma maailmavaatelise aluspõhjata on tänapäeva tohutus infomüras aga raske aru saada, mis on tõde ja mis on vale. „Inimesed, kes ei jäta endale aega asjade selgeks tegemiseks, jooksevad uudisvoogude pealkirjadega kaasa ja satuvad ummikusse. Nad vestlevad pealkirjade tasemel, arvates, et need ongi uudised,” mõtiskleb Pärn. Ta usub, et sellises kiires ühiskonnas elades ja pealiskaudsuses kaob inimestel usk, eelkõige iseendasse.

„Kui inimesel kaob usk, siis tuleb asemele hirm. Hirm on kõige hullem vaenlane, mis inimesel võib olla. Aga uskuda on vaja – kõigepealt muidugi iseendasse. Kui sul endasse usku pole, ei suuda sa kedagi aidata. Sellest koolides ei räägita: seal saad küll matemaatika selgeks, aga mitte selle, kuidas ühiskonna liikmena toimida; kuidas aru saada, mis on tõde ja mis on vale või kuidas infoajastul ellu jääda, seda ei õpetata. Nii lähed kiirrongile ja satudki viriseva massi poolele, julgemata olla isemõtlev olend. Julgus iseseisvalt mõelda peab juba koolist alguse saama!”

Ainult nii on võimalik olla ümbritsevate protsesside peremees. „Peremeheks olemine tähendab ühtaegu nii hoolimist kui vastutust, mitte lühiajalist projektipõhist tähelepanu, milles keegi ei vastuta. Peremeheks olemine on ka julgus ja ettenägemisvõime, riigimehelikkus ja väga suur annus inimlikkust,” selgitab Pärn, kelle sõnul jäädakse selles rollis tihti üksinda. „Väga lihtne on massidega koos minna, enamuse seltsis olla või nende sisse peituda ja oma nägu kaotada. Peremehe roll on tänamatu, aga teda mäletatakse kaua,” teab Henn Pärn. Ta lisab inimlikkuse selgituseks, et vaid maailmavaatelise aluspõhjaga inimesed suudavad olla väärikad ja oskavad ka teisi samaväärselt kohelda ning juhtida. Sellised inimesed julgevad ka otsuseid teha ja muudatusi ellu viia.

Henn Pärn toob hariduse valdkonnast näite, kui kergesti kiputakse otsustamisest kõrvale hiilima. Kui Jaak Aaviksoo asus ametisse haridusministrina, võttis ta selle ala inimesed kokku, öeldes, et vaja on teatud muudatused läbi viia. Tulid inimesed kokku ja esimene reaktsioon oli, et muudatusi ei saa enne läbi viia, kui pole uuringuid tehtud. Aaviksoo oli valmistunud, võttis juba ammu tehtud uuringute paki välja, mis oli pool meetrit paks! Uuringud olid täiesti olemas, aga neile järgnema pidanud otsuseid polnud keegi julgenud teha.

Henn Pärn peab otsustamisjulgust väga oluliseks. Ta nendib: „Kui me praeguse retoorikaga – et äriplaanide tegemisse polnud kaasatud piisavalt eksperte – kommenteerime Estonian Airi juhtumit või ühiskonda tervikuna, siis tüürimegi sinnapoole, et meil varsti enam polegi otsustajaid. Kui me isegi neid väheseid, kes julgevad otsuseid teha, taome maa sisse nende tegude ja otsuste pärast, siis selle tulemusena toodame ühiskonda tefloninimesi.”

 

Henn Pärn

Sündinud 4. aprillil 1941 Harjumaal. Lõpetanud 1961. aastal Tallinna Polütehnikumi tehnik-elektrikuna ja 1971. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi elektriinsenerina. Riigikogu liige perioodil 2003–2006. Lisaks olnud riiklik lepitaja 2001–2003 ja alates 2009. aastast tänaseni, Eesti Tööandjate Keskliidu tegevdirektor 1997–2001, Eesti Õliühingu tegevdirektor 1996–1997, ASi Eesti Kütus peadirektor 1992–1996, ENSV Naftasaaduste Komitee peadirektori asetäitja 1987–1992, Silikaatbetooni Teadusliku Uurimise ja Projekteerimise Instituudi Katsetehase peakonstruktor 1979–1987, tootmiskoondise Vasar peamehaanik, tootmisosakonna juhataja asetäitja 1977–1979, Tallinna Soojuselektrijaama laboratooriumi juhataja 1965–1977, Riikliku Projekteerimisinstituudi Eesti Põllumajandusprojekt tehnik 1961–1962. Ta oli esimene ja seni ainuke Eesti Kvaliteediühingu president. 

 

 

comments powered by Disqus

Tehnoloogia

Dynamics NAV 2017 ON KOHAL!

Eelmine uudis

järgmine uudis

Kaubandus ja laondus

Retail – do personalization the right way and get more customers